01 detsember, 2016

Lemmiktoit

Kas teil on mingi söök, millest kunagi isu otsa ei saa? Mul on selleks pehme sai võiga. Hiljuti avastasin sellise saia, mis maitseb nagu lapsepõlves, on krõbeda koorikuga ja seest pehme. Appi kui hea! Just tõin värske pätsi ja mõtlesin, et jube kahju, et pärast õhtusööki enam saia ei mahu. Esimesel päeval on see ju kõige parem! Ja siis sain aru, et oota… kes ütles, et ma pean õhtusööki sööma? Isver, kuidas mulle meeldib täiskasvanu olla!

Noorteprogrammis oli täna keegi kuuse ära ehtinud. Täiesti geniaalne mu meelest. Hiljem hea lihtne maha võtta...

29 november, 2016

Pervert-päkapikud

Ma olen juba mitu aastat omale hommikumantlit tahtnud, aga mõtlesin, et ei osta enne kui viisavärk selgeks saab, sest üht mõnusat kohevat hommikumantlit oleks väga kehv kohvrisse mahutada kui terve ülejäänud elu peab ühes sellega sinna ära mahtuma. Nüüd, kus kohver on eest ära pandud ja hommikumantlile vaba nagi olemas, selgus ühtäkki, et polegi nii lihtne, et muudkui lähed ja ostad! Mul oli muidugi päris mitu tingimust ka - normaalset värvi, aga mitte valge, sest mul on valge juba olnud ja seda tuli jube tihti pesta (ma ei tea, kuidas ma küll selline räpakott olen, et käised mustaks lähevad); ilma kapuutsita; pigem lühike, aga mitte sellise veidra pikkusega, et lõpeb nõks allpool põlvi ära nagu paljud; noh ja loomulikult pehme.

Pühapäeva õhtul mõtlesin, et hakkan vaikselt jõulukinke otsima kui voilá - leidsin hoopis hommikumantli. Nii et vähemalt endale on nüüd kink olemas!

Teistele pole muidugi veel midagi. Mul töökaaslane rääkis, et tema alustas seekord varakult ja praeguseks on kõigile pakk valmis. Tal on kolm õde-venda, pluss nende kaaslased ja lapsed. Lisaks ema ja isa, kel mõlemal uus partner. Uurisin, et mida ta ostis ja selgus, et väga läbimõeldud kingid on. Vot, viitsib ikka inimene vaeva näha! Ma tahaks ka selline olla.

Matt muideks lihtsalt armastab jõule ja kõike sellega seonduvat. Aga talle ei meeldi poes käia, nii et tellib kõik asjad Amazonist. Nüüd on meil juba mõnda aega iga paari päeva tagant suuremad ja väiksemad kastid ukse taha saabunud ja Matt laob neid muudkui kontorisse virna ega luba mul piiluda. Ma olen siiani erakordselt hästi vastu pidanud, kuigi see pole üldse lihtne olnud!

Päkapikke siin ei käi. Kui üritasin seletada, et meil Eestis on väiksed tüübid, kes oskavad läbi kinnise akna sisse tulla, käivad terve detsembrikuu lapsi piilumas ja jätavad hea käitumise eest kommi, vaatas mu armas kanadalane mind sellise näoga nagu oleksin mingist kahtlasest pedofiilsest perverdist pajatanud. Nii et ei. Sokk käib kamina külge ja sinna pannakse küll mingit nänni ka sisse, aga ma unustasin küsida, kas iga päev või ainult jõulude ajal. Matt kleepis sokid kamina külge rippuma, aga jättis ükspäev kamina kogemata terveks õhtuks küdema ja sokid olid alla kukkunud, sest kleeplindi tagant sulas liim ära. Peab mingi parema süsteemi välja mõtlema.

Jõulupuuks tuleb meil päris kuusk. Leidsime, et on natuke rohkem jama ja koristamist, aga vähemalt lõhnab hästi! Ma olen nüüd juba mõnda aega vähehaaval meelepäraseid ehteid ostnud, sest nii äge kui lõpuks ometi on oma kodu ja saab kuuseehted karpi panna, et järgmisel aastal uuesti kasutada. Ma pean järgmine kord Eestisse minnes vanaema käest mõne eriti nostalgilise kaasa küsima, siis on ajalooga mune kah.


Me käisime nädalavahetusel koos kõigi Nanaimo arst-residentide ja nende kaaslastega Tofinos. Rentisime merekaldale rea majakesi, istusime mullivannis ja olime muidu mõnusad. Sampson oli muidugi kah kohal! Keegi tegi hirmsa larakaga šampuse lahti ja vaene peni värises pärast seda ilma igasuguse liialduseta peaaegu pool tundi. Närvid on nõrgad, aga nunnumeeter konstantselt põhjas.

Detsembris on perenaisel jälle mõned ööpäevased vahetused ja siis tuleb Sampson iga mõne aja tagant meie juurde kostile. Väikestes doosides on ta päris vahva.

* kommiga poseerib see sõbranna, kes septembris mehele läks ja meid oma pulmas Tallinna nimelisse lauda istuma pani. Ma viisin talle nüüd Tallinna kommi ja ta oli väga liigutatud! 

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

21 november, 2016

Suhetest

Rääkisime täna ühe sõbrannaga suhetest ja leidsime, et see on ikka täielik loterii - kunagi ei tea, kuidas aja jooksul asjad kujunevad. Mõni paar on teismeeast saadik koos ja pole häda midagi. Teine otsib pool elu ja leiab alles siis selle õige. No ja mõni jääbki otsima.

Minu meelest on tore kui on aega noorust nautida, armuda ja pettuda, edasi liikuda ning näha kui palju enamat on elul sulle pakkuda. Mind on õnneks ainult üks kord maha jäetud ja see juhtus kauges pubekaeas. Kohutavalt kurb oli! Mõtlesin, et näe kui toredad pruunide silmadega lapsed meil oleks tulevikus tulnud! Nüüd on tal kaks siniste silmadega poega! Kuuldavasti käib ka naine aeg-ajalt sinise silmaga ringi.

Ma olen tegelikult alati arvanud, et ma ei ole nii väga püsisuhte tüüpi inimene. Mulle meeldib oma aeg ja ruum, ma ei oska kaisus magada ja mul pole omaette kunagi igav. Ma võiks vabalt olla see veider tädi, kes elab üksi oma kahe kassi ja kanaarilinnuga. Aga läks hoopis nii, et 20-selt armusin ülepeakaela ära ja elasin järgnevad seitse aastat ehtsat pereelu. See oli selline karussellitüüpi suhe, kus mingeid vahepealseid toone üldse ei eksisteerinudki ja lõpuks väsitas paradiisi ja põrgu vahet pendeldamine väga ära. Lahkuminek oli suur kergendus ja nüüd saame väga hästi läbi.

Järgnevad pool aastat olin üksi ja oleksin parema meelega tõesti pigem kaks kassi ja kanaarilinnu majja toonud kui uue suhte loonud. K ei avaldanud mulle esimesel kohtumisel erilist muljet, aga järgmisel korral ei tahtnud meil enam jutt otsa lõppeda ning järgnevad neli ja pool aastat olime õnnelikud nagu tuvikesed. Ainult, et see harmooniline suhe justkui ei liikunud kuskile edasi ja kui ta pidi mitmeks kuuks Kanadast ära minema ja me lõpuks kumbki oma tulevikku erinevates kohtades nägime, sai see suhe lihtsalt otsa.

Juba aastaid tagasi arutasin sõbrannaga, et kui paneks nende kahe mehe parimad omadused ühte inimesse kokku, jättes negatiivsed küljed välja, saaks ideaalse mehe! Nii kummaline kui see ka ei ole, on aja jooksul selgunud, et sellist valemit kasutades on tulemuseks Matt.

Huvitaval kombel mahuvad meie kaks suurt ego ilma igasuguse vaevata ühe katuse alla ära (õnneks on suht suur katus). Meile mõlemale meeldib omaette nokitseda ja samas on piisaval hulgal ühistegevusi. Talle meeldib kui naine on selline veits kodukana (halloo, mina!) ja mulle meeldib kui mees on tark, töökas ja teab, mida elult tahab (halloo, tema!). Kanaarilinnu asemel võttis ta mulle portsu kanu ja kassi osas veel läbirääkimised kestavad. Ilmselt on natuke vara mingeid põhjapanevaid järeldusi teha, aga siiamaani oleme küll lausa üle ootuste hästi koos hakkama saanud!

Kuskile Kanada väikelinna kanu kasvatama ei ole ma ennast ausõna kunagi unistanud. Aga nii tore on!

14 november, 2016

Suurlinna tuled

Kauaoodatud kanaaed sai lõpuks ometi valmis! Eelmistest omanikest oli mingi aed juba olemas (nemad pidasid seal koera), aga leidsime, et kanadel ei ole nii suurt ala vaja ning otsustasime selle väiksemaks teha. Seejärel tuli aed spetsiaalse traatvõrguga katta, et pesukarud ja kotkad läbi murraks. Pesukaru eest ei ole üldse lihtne asju kinni katta, sest nad on uskumatult osavad! Võrk peab osaliselt maa alla minema, et nad ennast sisse ei kaevaks, nii et seal, kus tundub, et on aia alumine äär, ei ole teps mitte kõige alumine äär.

Mõtlesime nii- ja naapidi ning otsustasime, et kuut ise võiks kanade alast välja jääda, siis ei pea munade järele minnes küürutama. Pealegi on kuudi katus nagunii aiast veidi kõrgemal. Küll aga peab kanadel endil sellele vaba ligipääs olema! 

Algne plaan nägi ette, et ehitame aia kuudi seinani, aga siis tekkis kohe küsimus, et kuidas aeda niimoodi kuudi külge kinnitada, et keegi sellest läbi ei murraks ja silmale kena vaadata oleks? Ja poole seina suurust küljeluuki ei tahaks pidevalt lahti hoida, sest vihm sajaks sisse ja ei tahaks seda kogu aeg avamas ja sulgemas käia, võiks ikka iseseivalt toimiv lahendus olla.

Matt pakkus, et ehitab tunneli. Esialgne mõte oli teha põrandasse auk, millest läheks trepp maja alla ja… noh, kuidagi. Maja on ju jalgade peal, saaks majaalust ruumi varjualusena kasutada, sellele omakorda võrgu ümber ehitada ja kuidagi aiaga ühendada… mkmm, liiga keeruline. 

Ükspäev varjus Matt garaaži ja ehitas tunneli. Värvis ja mässas, pani valged liistud külge, et kuudiga kokku sobiks. Me siin ükspäev arutasime, et pärast kõike seda tööd, raha ja aega, mis kanaasjade ehitamisele on kulunud, peame elu lõpuni kanu pidama, et see ära tasuks.


Kanad on uue lahendusega super rahul! Nad on nüüd kogu aeg õues, tuppa ei taha üldse minna. Minul on selle üle ekstra hea meel, sest kus iganes on kanad, seal on ka sitt. Ja kuna kuuti koristan mina, on tore, et nad seal nüüd ainult magamas ja munel käivad ning niisama ajaviiteks ei situ.

Huvitav on see, et neid ei paista häirivat kui väljas sajab. Kui ikka täielik padukas tuleb, käivad küll edasi tagasi, aga see tundub olevat seotud väikese ajumahuga, sest nad lihtsalt unustavad ära, mis teisel pool halvasti oli: vihma sajab, paha, lähme sisse; ahjaa, meile ei meeldi toas passida, miks me siia tulime, lähme välja; ahsoo, vihma sajab, paha, lähme sisse… Aga tavalise vihmaga on raudselt õues ja mingit kuudivahet siiberdamist ei ole.

Muide, mäletate kui kirjutasin, et Matt ei trimmerdanud kanaaiast heina maha ja ütles, et las söövad ise ära ning mina arvasin, et kana ei ole lehm, kes meetrikõrguse heina pintslisse pistab?! Selgus, et kana ON lehm! Nädal aega omas aias ja hein on peaaegu kadunud! 

Järgmiseks tulevad sinna õrred, kiiged ja punase katusega varjualune ning siis peaks kõik valmis olema. Me võtame seda õnnelike kanade väljakutset ikka täie tõsidusega!


Nädalavahetusel käisime Vancouveris ja hästi tore oli! Matt'il oli seal mingi konverents ja pakkus, et võiksin talle sinna nädalavahetuseks järele minna, sõpradega peol ja kohvikus käia ning suurlinna elu nautida. Maalapsed nagu me nüüd oleme.

Tegelikult läks nii, et ta helistas juba teise päeva õhtul, et appi, ma tahan koju tagasi! Kuskile pole parkida, kõik kohad on hiinlasi täis ja hotellis on valed padjad. 

Reedel oli mingi järjekordne riigipüha, nii et sain juba lõunast kodust liikuma. Oleks muidugi võinud ka natuke varem minna, aga tahtsin reedesed munad ära korjata, et pühapäeva õhtul ootaks meid ainult 8, mitte 12. Mune viskab sellise hooga peale, et enne äraminekut viisin kõigile naabritele ühe karbitäie, sest külmkappi ei mahtunud enam ära. Muide, mina ju ei söö mune! Mulle meeldib hommikuti putru süüa ja õhtusöögiks oleks natuke imelik omletti teha. Küpsetistes kasutan ja vahel nädalavahetuse hommikusöögiks, aga põhiline munatarbija on ikkagi Matt.

Vancouveris oli tore. Reedel käisime sõpradega väljas ja hommikul magasime kogemata lõunani, sest hotellil olid maru head kardinad. Kui need eest ära tõmbasin, oli kohe aru saada, et oleme teises linnas, sest Nanaimos on ju ainult üks kõrgem maja. 


Laupäeval sain endiste töökaaslastega kokku ja ostsin mõned uued hilbud (hirmus tore kui on vahel miskit uut selga panna) ja õhtuks olid enam-vähem kõik asjad end ammendanud. Mõtlesime, et võiks mingis mõnusas kohas õhtust süüa, aga laua ootejärjekord oli pool tundi. Suurlinna värk! Nanaimos on nii, et kui kõht on tühi, siis lihtsalt lähed ja sööd, mingit ootamist ei ole. 

Pärast õhtusööki mõtlesime, et äkki läheks kinno, aga laupäeva õhtul peab täiesti raudselt tund aega varem kohale minema, et normaalseid kohti saada ja me ei viitsinud hakata taidlema. Võib ju hotellis filmi vaadata. Koduteel jäi üks peen kohvik ette ja mul turgatas, et hästi mõnus oleks filmi kõrvale kooki süüa. Sellist peent kooki, mis maksab kaks korda rohkem kui tavaline kook. Sest olime ikkagi väljasõidul ja plaanis oli täiega nautida. Mina võtsin ühe ja Matt kaks. Hotelli jõudes keerasin ennast patjadele kerra ja sõin lisaks enda omale ka ühe Matt'i kookidest ära. Võib-olla ta sellepärast võttiski kaks, et juba teab mind… Filmi vaatas ta lõpuks üksi, sest mina jään ju kohe magama kui õhtul telekas käima panna.

Täna hommikul sõitsime koju tagasi, sest Matt töötab praegu erakorralise meditsiini osakonnas, kus tuleb ka kaks öövahetust teha ja ta oli neist ühe tänaseks õhtuks pannud, nii et tahtis pärastlõunal natuke magada. Kell 23 läks tööle ja kui mina hommikul üles ärkan, peaks tagasi jõudma. Saame koos süüa - mina hommikust ja tema õhtust. 

10 november, 2016

President Kloun

Iga kord kui kuulsin viimase poolaasta jooksul presidendikandidaat Trumpi rääkimas, tahtsin Pantalone (armastusest kolme apelsini vastu) kombel hüüatada: "Ta on ju kloun! Ärge veel esinege, me peame teid kõigepealt välja kuulutama". Niimoodi vahepalana oleks ju täitsa lõbus, reklaamipausi asemel näiteks.

Aga kes ta kandideerima lasi?


Kuigi kõik eeldasid, et ameeriklased ei vali omale idiooti presidendiks siis… Nüüd on maailma kõige mõjuvõimsamaks inimeseks mees, kes käitub nagu viieaastane ega oma ka kuigi kõrgemat IQ-d kui selles õrnas vanuses eeldada võiks. Ta on rassist ja seksist, sotsiopaat ja eneseimetleja, kes muuhulgas leiab, et sõjaväele peaks andma õiguse kinnipeetavaid piinata. Ta arvab, et kliimasoojenemine on hea asi, sest New York'is ongi talvel liiga külm. Ta suudab veerandtunni sisse mahutada väite, et mitte keegi maailmas ei austa naisi rohkem kui tema ning nimetada oma oponenti "jäledaks naiseks". Ja leiab, et on täiesti normaalne võõraid naisi jalgevahelt krabada, sest mis sa teed kui ei suuda vastu panna. Ta mõnitab erivajadusega inimesi ja sõjakangelasi ning arvab, et aborti teinud naistele peaks karistuse määrama (nagu need planeeritud ameeriklased oleksid nii hästi välja kukkunud, et neile peaks ka planeerimatuid lisama - vihjates eilsetele valimistulemustele).

Ahjaa, kuidas see kõik Eestit puudutab? Härra Donald on selge sõnaga välja öelnud, et NATO ei peaks Eestit kaitsma ning Balti riigid ühes Ukrainaga võiks vabalt Venemaa alla kolida. Kuna neil on Putiniga vastastikune sümpaatia, saab selle jagamise siis nüüd rahulikult ära teha. Vot täpselt nii palju puudutabki.

07 november, 2016

Söögivahetuspidu

Mind on homseks naistekale kutsutud! Ürituse nimi on söögivahetuspidu. Osalevad kõik selle aasta naisresidendid ja meesresidentide kaaslased ehk siis naisarstid ja arstide naised, kokku 7 tüdrukut.

Kutse selgitas, et kätte olevat jõudnud selline aastaaeg, mil oleks tore hoida sügavkülmas erinevate toitude varu. Nii et igaüks võiks teha kõigile osalejatele ühe portsu süüa ning panna selle plastkarpi, mis kannataks külmutamist. Ja vastu saab kuus karbitäit erinevat sööki.

Jumala hea mõte, ainult, et... kes see sööb külmutatud toitu?

"Arstid", ütles Matt.

See on muidugi tõsi. Kui Matt üksi elaks, toituks ta peaasjalikult pelmeenidest. Ja sel juhul oleks tõesti tore kui külmikus oleks midagi, mis ei ole pelmeen. Õnneks elab Matt minuga ja näiteks hommikusöögid näevad välja sellised (muuseas, mina ise söön absoluutselt igal hommikul ainult putru):


Küsisin Matt'ilt, et kuidas viisakalt sõnastada, et teen hea meelega kõigile süüa, aga palun ärge mulle midagi tooge? Me oleme mõlemad söögi ülessoojendamise osas veidi pirtsakad. Matt ütles, et seda ei olegi võimalik viisakalt sõnastada ja peab lihtsalt leppima, et meie külmikusse tekib kuus karbitäit toitu, mis võib-olla kunagi söödud ei saa.

Kusjuures muus osas ei ole ma toiduga absoluutselt valiv! Söön kõiki asju, kuigi jah, vürtsiseid toite väga ei armasta (neid sööb jällegi Matt hea meelega). Aga sügavkülmas on tõesti ainult rumm, jäätis ja šokolaad.

Järgmiseks tekkis päevakorda, et misasi see olema peaks, mis pärast külmutamist ja ülessulatamist normaalselt maitseks? Eee… pelmeenid… aga mis veel? Vaagisin igasugu lihakastmeid ja hautatud asju, aga see peaks ikkagi mingi valmistoit olema ning kastme kõrvale riisi/kartulit/makarone sisaldama ja mina ei sööks neist pärast külmutamist ühtegi.

Matt ütles, et tee kana-klimbisuppi - see olevat kõige parem asi, mida ta kunagi söönud on! Pakkusin, et klimbid võiks vist igaks juhuks välja jätta, sest keegi neist pole kunagi varem klimpe söönud, aga Matt ütles, et klimbid olevat kõige parem osa ja need peavad kindlasti sisse minema. Guugeldasin siis, et kuidas klimp külmutamisele vastu peab, aga ei leidnud selle kohta midagi. Küll aga leidsin pildid piimaklimbisupist ja näitasin neid Matt'ile, küsides, kas Kanadas ka piimasuppe süüakse?

Selgus, et ta pole elus midagi veidramat kuulnud kui et piimast võiks suppi teha! Kasutasin võimalust ja tegin olukorra veelgi veidramaks, mainides, et piimasupp sobib väga hästi kiluvõileivaga. Oleksite te seda nägu näinud….

Nüüd ma siin istun ja keedan homseks suppi, sest pärast tööd enam ei jõuaks. Ainult puljongi endaga läheb juba pea kaks tundi ja päris tulisena ei tahaks ju karpidesse panna. Nüüdseks on peaaegu kõik teada andnud, mida nad kaasa toovad: maguskartuli chili, kanakarri, lihata lasanje, muskaatkõrvitsa püreesupp, pasta (ma ei tea, mis kastmega) ja siis minu kanasupp (ma veel ei öelnud neile, et klimpidega).

Suppi tehes meenus, et kui ma aastaid tagasi Vancouverisse kolisin, tundusid siinsed porgandid täiesti ebanormaalsed. Ma ei mäleta, millal see muutus, aga enam ei tundu. Inimene ikka harjub kõigega!



Edit: Mõtlesin, et võib-olla tahate näha, mis ma vastu sain. Maitsesin igast karbist natukene ja nii head olid!!!



Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

05 november, 2016

Halloweenist lähemalt

Arutasime New York'is elava sõbrannaga Eesti ja Põhja-Ameerika pühade/kommete erinevusi ja naersime, et Halloween'i ajal tõmbavad meie tulevased lapsed puhvaikad tagurpidi selga ja lähevad ikka kadrit ja marti jooksma. Hahaa, aga tegelt ei lähe ju! Ma ei tea, kuidas USA's asjad on, aga ma arvan, et kui Kanadas mingi suvaline laps uksele ilmub ja kommi küsib, siis ta seda kindlasti ka saab, isegi kui ta vähe imelik välja näeb oma tagurpidi puhvaikas. Või noh, seda enam!

Siin on inimesed nii kenad, et isegi lastekodusid ei ole! Kõik alaealised majutatakse peredesse, ka erivajadustega lastele, kes on vanemateta jäänud, leidub alati uus pere. 

Ma tean, et Eestis suhtutakse Halloweeni üsna skeptiliselt. Tõele au andes läheb muidugi natuke paljuks ka kui kuu aja jooksul on lausa kolm päeva, kus suvalised lapsed kommi järele tulevad. Minu meelest on kadri/mardisantimine oma aja ära elanud, sest kogu see pikkade linade ja viljaõnne soovimine ei ole tänapäeva urbaniseerinud ühiskonnas ehk enam kõige asjakohasem. Ja Halloween'ist on üle võetud ainult see üks killuke - kommide küsimine - kui näiteks Kanadas on see ainult üks osa pikemast sügisenautimise protsessist.

Oktoobri teisel esmaspäeval on Kanadas tänupüha, mis on oma tähtsuselt võrreldav jõuludega. Pered tulevad kokku ja mida rohkem rahvast, seda uhkem, sest hiiglaslikku kalkunit (elagu hormoonid) juba kahe-kolmekesi nahka ei pista. Kalkuni juurde pakutakse tavaliselt kartuliputru ja ahjujuurikaid, surmkindlalt peab laual olema jõhvikakaste ja linnu enda sisse käib stuffing ehk täidis. See kujutab endast maitseainete ja võiga segatud leivakuubikuid, mis kalkuni sees natuke läbi ligunevad. Kanadalased armastavad seda väga ja kuigi ma alati natuke maitsen, ei ole siiani aru saanud, mille kuradi pärast peaks ligunenud leivasegu sööma kui laual on selline hunnik head ja paremat, et kõhus ruumi nagunii napib.

Magustoiduks on alati pumpkin pie ehk kõrvitsakook, mis tuleb kindlasti rohke vahukoorega üle valada.

Kuskil tänupäha ja Halloween'i vahel tuleks kindlasti käia kõrvitsapõllul müttamas ja maisilabürindis (corn maze) sõpru taga ajamas. Paljud talud on neile kahele spetsialiseerinud ja selle kõrval on kindlasti avatud ka väike sügisandide laat, nii et tegevust jätkub kogu päevaks.


Halloween'ile lähima laupäeva õhtul on absoluutselt igal pool kostüümipeod. Klubides, baarides ja kodudes muidugi ka. Oktoobris on kõik kohad dekoreeritud, mitte ainult inimeste kodud, vaid ka kohvikud, poed jne. Kõigis vähegi suuremates linnades avatakse kummitustemajad ja need on uskumatult populaarsed. Ja kui siis 31. oktoober kätte jõuab, lähevad paljud inimesed kostüümis tööle ja mitte sellepärast, et peab, vaid sellepärast, et nii on tore. 

Vahetult enne Halloween'i lõigatakse kõrvitsale nägu sisse või pilt peale (seda ei saa väga vara teha, sest siis mädaneb kõrvits kiiremini ära). Näoga kõrvitsat nimetatakse Jack O'Lantern. Laterna sisse pannakse küünal ja siis võivadki lapsed kommi järele tulla. See kostüüm, milles hommikul tööle mindi, kulub seega koju jõudes kah kohe ära.

Mis neist kõrvitsatest hiljem saab? Nanaimos on näiteks komme, millest isegi Matt polnud varem kuulnud - nad viivad oma Jack O'Lantern'id ühe konkreetse tee äärde, kus neid on lõpuks sadu! Küünlad pannakse sisse ja igal õhtul käivad vabatahtlikud uusi küünlaid viimas ja neid põlema panemas. Pimedas on eriti kihvt mööda sõita.

Järgnevate piltide peal on näha ehk 1/10 sellest, mis seal tegelikult on, aga kuna ma käisin seal oma noorteprogrammi hoolealustega, ei saanud tervet teeperve läbi jalutada. Ja Matt'i fäänsis kaameras on öised pildid ka, aga ma ausalt öeldes ei loodaks, et need sealt kunagi lähitulevikus kätte saan, nii et peate sedapuhku olemasoleva materjaliga leppima.


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

02 november, 2016

Õuduste öö

Ma hakkan lõpuks ometi sellele Halloween'i asjale pihta saama! Tegelikult on nii lahe, et ka täiskasvanud kostüüme kannavad ja pooled majad tondilossideks dekoreeritakse. Viimasel hetkel leidsin, et meil pole piisavalt ämblikuvõrke ja tõin juurde, nii et lapsed pidid läbi selle rägastiku oma kommi järele tulema ning niidid järele venimas minema kõndima.

Kostüümi mul muidugi ei olnud, ainult parukas. Laenasin siis Matt'ilt mingit pandakaru kostüümi, mille mask hästi ees ei püsinud. Kõrvu sellega kahjuks kaasa ei tulnud, nii et tõmbasin hoopis oma šiki paruka pähe. Tööl noored küsisid, et kes ma omaarust olen ja leidsid, et pandat see küll ei meenuta, pigem koer. Pärast vaatasin ise kah peeglist, et koer, mis koer!

Maskiga pildid on mul kahjuks ainult töölt ja seal on kõik teised ka peal, nii et neid ma ei saa jagada. Kodus jällegi ei taibanud maskis ringi käia, sest ilma oli palju mugavam ja seega ei saa ma näidata kui tore koer ma olin! See-eest on mul kanaga pilt!!!

Kui koju jõudsin, lõpetas Matt kanaaia ehitamist ja ma tahtsin talle näidata kui rahulikuks meie sulelised on viimasel ajal muutunud. Nad teavad nüüd (lõpuks ometi!), et minu käest saab süüa ja enam ei karda. Ma saan neile vabalt pai teha ilma, et nad kahtlustaks, et tahan neil pea maha võtta. Olin juba mures, et see hirmunud faas ei lähegi kunagi mööda, aga näe, läks! Matt tavaliselt süüa ei vii, tema käib seal enamasti mingeid asju kokku klopsimas ja kruvisid seina suristamas ning kanadele lärm ei meeldi. Kui Matt tahab kana sülle võtta, siis ta jookseb neil mööda aeda taga ja god knows, et Matt'il on selle käigus oluliselt lõbusam kui põgenevatel lindudel.

Ühesõnaga - tahtsin talle näidata kui rahulikud nad on, aga kanad ei teinud üldse koostööd! Alguses arvasin, et asi on selles, et Matt seisab kõrval (haamer käes), aga nüüd pilte valides turgatas, et äkki nad ei tundunud mind lihtsalt koerakostüümis ära?!


Tuppa jõudes ütles Matt, et ohhh, mul on sulle ju üllatus! Oota siin ja pane silmad kinni. Ma olin natuke umbusklik, sest üle-eelmine kord kui ta õhinal teatas, et tal on mulle kingitus, sain kuke. Puust kuke! Pärast seda kui meil oli kolides mitmeid arutelusid, kas tema jube portselan-kukk (kes nüüd garaažis elab) peaks kaasa kolima või mitte… Aga noh. Viimane kord kui pidin silmad kinni oma kinki ootama, sain kanatraksid! Kunagi naersime mingit traksidega kana pilti vaadates, et peaks enda omadele kah traksid soetama, saaks jalutama viia. Ja ta telliski kanale traksid! Appi...

Kõike eelnevat arvesse võttes võite isegi ette kujutada, et ma ei olnud eriti elevil kui pidin jälle silmad kinni panema ja üllatust ootama. Aga seekordse paki oli hoopis kuller ukse taha jätnud ja see oli minu emalt! Jee!!!


Ahjaa, kommidest rääkides - ma ostsin Halloweeniks kaks karbitäit šokolaade, kummaski 50 tükki sees (siin müüakse spetsiaalseid pakke, et oleks mugav lastele jagada), pluss 30 pakki krõpse. Igale lapsele võib vabalt ainult ühe asja anda, nad käivad ju nii palju maju läbi, et need padjapüürid, millega komme korjatakse, on lõpuks nagunii peaaegu täis. Matt ütles, et kui tema väike oli, jagasid hambaarstide pered kommide asemel tasuta hambaharju ja lastele see muidugi üldse ei meeldinud. Ja ühtlasi kurtis, et meil ei olevat piisavalt maiustusi, 130 tükki pidavat juba poole õhtu pealt otsa saama. Ma pakkusin, et võib-olla peaks arstipere hoopis diabeedi-infolehti jagama, mitte vaidlema, et meil pole piisavalt komme ning olin veendunud, et üle saja lapse me õhtu jooksul ei näe.

Kaks tundi hiljem olid šokolaadid peaaegu otsas ja Matt sõitis poodi varusid täiendama. Krõpse ei tahtnud muideks keegi! Ma andsin osadele valida, kas tahavad kommi või krõpsu ja minu üllatuseks tahtsid kõik kommi, mis siis, et ise ei jõudnud oma mitmekilost kommilaadungit enam kaasagi lohistada. Mõtlesin, et mina tahaks küll vahelduseks krõpse ka ja tegelikult kuluks isegi hambaharjad ära (pärast kastitäit eesti maiustusi, millest veerand juba otsas on, olen ma ka selle diabeedi-infolehe peale tõsisemalt mõtlema hakanud). Ainult üks tüdruk ütles, et talle sobib nii šoks kui krõps, ükskõik kumma ma annan. Kuna ta oli ainus, kes nii leplikuks osutus, heldisin ära ja andsin peotäie komme ja mitu pakki krõpse.

Sadat last vist kokku ei tulnud, aga 70-80 kindlasti. Kohutavalt nunnud! Enamik olid vanuses 2-5, igavesti kihvtid kostüümid, mõnel lutt suus. Ja väga ilusasti ütlesid kõik "aitäh". Meie maja eelmised omanikud astusid ka läbi, me ei olnud nendega veel kohtunudki, sest müük käib siin puhtalt läbi kinnisvaraagentide. Igatahes see naine tuli oma kahese ja neljasega uksele (tavaliselt ootavad vanemad tänaval, kuniks lapsed ukse juures ära käivad) ja ütles, et ta pidi ise kaasa tulema, sest nad elasid siin enne meid ja kahene ei saa veel aru, et see pole enam tema kodu ning ilmselt marsiks muidu otse sisse. Awww…

Ahjaa, kommisõbrad käisid täpselt selle hetkeni, kuniks Matt uue laadungiga poest koju jõudis. Ja siis ei tulnud enam mitte keegi, tänav oli tühi. Mis tähendab, et meil on nüüd kaks kilekotitäit šokolaade nurgas seismas (Ermo, tule külla). 

Hiljem tuli üks residentidest läbi ja oli nii julge, et Mattiga kummitustemajja minna. Mina olen ju täielik jänes! Kogu see ümbrus oli jube kõhe, pikad tühjad tallideread, udune õhtu ja majast kostvad läbilõikavad karjed.


Osad näitlejad jalutasid õues ringi ja ma korra mõtlesin, et appi, kuidas ma teisele poole maja saan, et Matt'ile ja Christine'ile vastu minna, aga tegin vapra näo pähe ja ei juhtunudki midagi hullu. Kuskil kümme minutit sain oodata ja selle ajaga olid juba kõik katkilõigatud nägude ja hallide silmaalustega tüübid sõpsid. Uskumatult hea grimm! Isegi täitsa lähedalt vaadates tundus nagu oleks haavad ehtsad.

Üks tüdruk, kes seal töötas, ütles, et neil on mitu korda juhtunud, et inimesed minestavad hirmu tõttu ära ja nad aidatakse avariiväljapääsu kaudu õue. Tema töötas seal oma kaksikõega ja ütles, et nad ei tee eriti midagi, istuvad ruumi erinevates nurkades ja pobisevad, aga olevat hämmastav kui paljud inimesed selle peale täiesti endast välja lähevad, sest arvavad, et see on peegel või midagi. Hääl ju kah sama! Ehmatusmomente pidi seal hästi palju olema, eks lõpuks kardadki juba iga asja.

Kõige lõpus oli üks mootorsaega tüüp, kes inimestele kõva lärmi saatel saega vehkides järele jooksis. Peaaegu kõik, keda ma nägin uksest välja tulemas, jooksid peaaegu parkimisplatsini välja. Mootorsaetüüp peab päriselus kõva spordipoiss olema, mina küll ei jõuaks õhtu otsa iga viie minuti tagant 400m jooksu teha.

Matt jäi kohe välja saades ukse kõrvale naerma, aga Christine lidus küll nii kaugele, et teda polnud läbi öö enam nähagi. Hiljem ütles, et sees oli nii õudne, et ta ei teinud kordagi silmi lahti, hoidis Matt'ist kinni ja surus näo tema selja vastu. Kõik kiisuvurrud olid kah dressika külge jäänud :)

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

30 oktoober, 2016

Munadest ja meeste eripäradest

Pidime Matt'iga päevaks Vancouverisse minema, aga talvine praamigraafik ei rõõmustanud mitte millegagi. Hommikused variandid olid 8.30 ja 10.30, mis esimesel juhul tähendanuks 7.30 ärkamist (laupäeval!!!) ja teisel juhul alles ühe-kahe vahel kesklinna jõudmist. See olnuks omakorda veits hilja, sest viimane praam väljub talveperioodil Nanaimosse kell 19.

Minu meelest oli natuke totter kolm tundi reisida, et kohale jõuda, siis kolm tundi linnas veeta ja kolm tagasitulekule kulutada. Pakkusin, et peab ikka varase praamiga minema, et rohkem aega jääks. Matt ütles, et lähme hoopis vesilennukiga, see viib kolme tunni (praam+buss) asemel 15 minutiga. Äge, onju?!

Tema on tööasjus juba korduvalt edasi-tagasi lennanud ja noh, kallim on muidugi küll, aga eks aeg maksab ka. Läksime siis reede õhtu puhul hoopis Nanaimo ööelu nautima, hommikul magasime veidi kauem, putru sõime terminali poole sõites autos ja Vancouverisse jõudsime samal ajal kui esimese praamiga läinud rahvas. Vesilennukid maanduvad nimelt kesklinnas, pole mingit lisatransporti vaja.

Ilm oli muidugi närune nagu ikka! Alles oma neljandal Kanada-sügisel näen siis lõpuks seda vihma, millest kohalikud eelneval kolmel aastal heietasid. Et mõnikord sajab talvel lausa kuude kaupa. Sajabki! Täitsa pekkis. Loodetavasti on järgmised kolm talve siis jälle normaalsed.

Vesilennuk on põhimõtteliselt nagu buss. Suurt varem kohale minema ei pea, istekoha saad ise valida (Matt valis piloodi kõrvale) ja mingit turvakontrolli ei ole. Lend oli uskumatult sujuv, kaasa arvatud õhkutõus ja maandumine. Kui ma rikkaks saan, hakkan ainult lennukiga Vancouveris käima!


Matt'il oli õhtul mingi meesteüritus, nii et tema jäigi Vancouverisse, aga mina otsustasin selle viimase-hapupiimase-seitsmese praamiga tagasi seilata. Hommikul oma kodus ärkamisel on teatud eelised. Näiteks saab kanad õue lasta ja vaadata, mitu muna on! Maarahva rõõmud!

Ma pean hakkama blogisse panema hoiatusi stiilis: "Ettevaatust, järgmised kaks lõiku räägivad jälle kanadest". No ei saa üle ega ümber! See kana, kes esimesena munemise selgeks sai, on siiani lasknud nagu kellavärk - igal hommikul ilus väike muna pesas. Eile tulin töölt koju ja pesas juba uus muna! Aga veel väiksem kui esimese kana oma. Mulle tundub, et teine on vist kah asja käppa saanud. Eem… või kuhu iganes ta selle saanud on.


Kanajutt läbi, võite kergemalt hingata! Ma tahtsin tegelikult praamisõidust rääkida. Õigemini meestest. Või siis mõlemast.

Mulle täitsa meeldivad siinsed praamid, nad on ruumikad ja söögivalik on hea, istmeid on hästi palju ja need on mõnusalt pehmed ning kui hea raamat kaasa võtta, ei saa arugi kui juba kohal oled. Tänaõhtune praam oli üsna tühi ja hästi vaikne. Minu lähedusse sättis ennast mingi kutt ja mingi aja pärast tegi natuke juttu. Alustas mingi suva kommentaariga, kanadalastel tuleb small talk maru hästi välja. Jäime siis kuidagi rääkima, sest noh, tühi ja vaikne praam, mis seal muud ikka teha kui suvaliste võõrastega juttu puhuda. Kanadas on see ülinormaalne.

Tema oli aasta tagasi Nanaimost Vancouverisse kolinud ja mina tegin hiljuti täpselt vastupidise sammu. Arutasime siis kahe linna erinevusi ja ta rääkis oma matkaseiklustest… kuni jõudis küsimuseni, et miks ma üldse Nanaimosse kolisin? Ütlesin siis, et boyfriend otsustas siia tööle tulla ja nii see juhtus. Tüüp korraks pobises midagi ja… oligi sõprus läbi! Ei kippunud enam juttu ajama, isegi mingit viisakat fraasi ei tulnud lõpetuseks, et meie veerandtunnine tore vestlus kuidagi kokku võtta või nii. Keeras selja ja vsjoo.

Sest ega ma ei reklaaminud ennast kui mingit üksikut saadavalolevat neiut, et ta nii pettunud peaks olema. Lihtsalt istusin raamatuga nurgas ja olin täitsa häppi ilma small talk'ita. Asi on selles, et mul on Kanadas nii palju kordi täpselt sama asi juhtunud, et mingi tüüp tuleb ja ajab sõbralikult juttu, kuniks jõuame jutu sees selleni, et mul on boyfriend. Kusjuures ei ole väga imelik, et ühel noorel naisel mingi kutt on... Aga kohe kui see mainitud saab, kaovad uued "sõbrad" hoobilt ära. Sõna otseses mõttes poolelt sõnalt!

Kuna mul oli seal vaikses praamis aega mõtiskleda, jäin endamisi arutlema, et kas vastupidi oleks sama asi? Kui ma oleks vaba ning juhtuks mingi tüübiga rääkima (oletades, et ta mulle meeldiks) ja ta siis jutu sees mainiks, et midagi-midagi-girlfriend - kas ma astuks siis kohe poolelt sõnalt minema, et pekki sul mingi girlfriend peab olema, ma juba kujutlesin valget kleiti ja lokkidega lapsi. Okei, meestel on see kujutelm ilmselt kõvasti primitiivsem, aga mõte jääb samaks! Elu sees ei astuks ma kohe minema, vaid lihtsalt konstanteeriks fakti, et valge kleidi plaan tuleb kokku pakkida ning mis siis ikka, räägime matkamisest edasi, sest muidu tundub normaalne inimene olevat. Aga meestel käib kuidagi teistmoodi. Kohe on tsau-pakaa-nägemist. Võib-olla on see mingi ürgne kutse, et kui koopasse ei anna lohistada, tuleb kiirelt uus ohver leida, sest muidu sureb inimkond välja. Selles konkreetses praamis ei olnud ausalt öeldes küll suuremat valikut, ülejäänud naissoost isikud olid 50+. Miks mehed ei oska sõbrad olla?

Uutest postitustest teavitab: https://www.facebook.com/seiklusjutud

25 oktoober, 2016

Muna!

Kui kellelgi peaks tekkima küsimus, et kas kõigepealt oli kana või muna, siis meil näiteks olid kanad enne. Esimene muna tuli pea viis kuud hiljem - täna hommikul! Matt saatis mulle tööle sellised pildid:


Vau! See on täiega imelik, et kanad nüüd muneda oskavad… Või noh, vähemalt üks oskab!

Ja kui te arvate, et keetsime muna ära ja tegime vennalikult pooleks, et mõlemad sest pühast hetkest osa saaks, siis te muidugi eksite. Matt'il oli just hommikusöök pooleli ja lõi värske muna joonelt pannile! Saate aru! Põhjenduseks ütles, et tahtis näha, kas see on seest imelik või näeb välja nagu muiste. Ei olnud imelik. Täitsa tavaline muna oli.

Meil on muideks eriti hästi hoitud kanad, eile näiteks puhastasin neile granaatõuna ja panin mõned maasikad juurde. Banaani saavad raudselt iga päev, neile väga maitseb! Kõik räägivad, et anna toidujääke, aga meil ei teki toidujääke! Mis sa siis hädaga teed… 

Kui ma juba kanalainel olen, pean sellest ka rääkima, et kui meile alguses tundus, et kanad on rassistid, siis nüüdseks pole selles enam mingit kahtlust! Kuigi nad hängivad alati viiekesi koos, hoiavad valged omavahel kokku ja punased omavahel. Aga Doral ei ole ju enam omavärvi sõpra! Kuudis magatakse ka alati värvikaupa. Dora passib siis üksi kuskil eemal. Nad tegid päris tillukeste tibudena sama asja, aga ma eeldasin, et see on juhuslik, aga näe, ei olnud!


See sügis on olnud täiesti teistsugune kui kõik eelmised, kogu aeg sajab! Ma ei saa aru, mis juhtus? Iga päev kontrollin ilmateadet, et millal sadu otsa saab, aga paistab, et ei saagi! Mul on õnneks uued kummikud ja noh, auto muidugi. Aga jube tüütu kui kogu aeg tilgub! 

Meil olid nädalavahetusel külalised ja õnneks ei sadanud. Oli lihtsalt ühtlaselt hall. Saime natuke matkamas käia, aga vaated ei ole sellise ilmaga just kiita. Ma sain vist värske õhu mürgituse ka, magasin mõlemal hommikul kella kaheteistkümneni! Me kõik magasime! Mina olen muidu see kana, kes igal juhul üheksast üleval on. Ma ei tea, mis juhtus?!

Mõnel üksikul päeval on korraks päike kah piilunud (aga väga korraks!). Sügis on ju tegelikult väga ilus aastaaeg! Ma veedan kõik pärastlõunad noorteprogrammis, nii et ilusa ilma puhul saan kohe väikse matka välja kuulutada ja korraks nina õue pista. Mulle meeldib kui jalutamise eest makstakse!


Ahjaa, meeldimisega tuli see meelde, et Matt paneb iga kord sõnad valesse järjekorda kui püüab eesti keeles öelda, et ma talle meeldin ("mulle meeldid sina" vms). Ja lõpuks sain aru, et miks?! Sest selles ei olegi mingit loogikat!!!

I like you - sa meeldid mulle
I love you - ma armastan sind

Inglise keeles jääb ju samaks, aga eesti keeles peab esimese variandi puhul "sinast" alustama. Kõik muud asjad, mis mulle pähe kargasid, käivad ikka "mina" loogikaga - "mulle meeldib magada", "mulle maitseb jäätis"… ja siis korraga "sa meeldid mulle". 

Meil on vahel õhtune romantika/keeletund. Matt teeb tihti enne magamajäämist oma programmeerimisasju ja selle aja peale kui ta voodisse jõuab, mina juba magan. Tuleb võtab mu kaissu ja torkab selja tagant näpu näkku: "Nina. See on sinu nina. Sul on väike nina". Maga siis niimoodi, onju... "Sul on ilusad juuksed". Mul ei ole just maailma kõige ilusamad juuksed, aga ta lihtsalt ei tea muid sõnu. "Körrv, krrrv, köörrv, siin on sinu körrvad". Aga ta räägib juba päris hästi tegelikult! Ma ei saaks vist kunagi eesti keelt selgeks kui väiksest saadik harjutanud poleks.


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud