15 september, 2017

Malluka mokkadest

Olete vahel mõelnud kui ilusaks sõprade-tuttavate elu muutus koos nutitelefonide ja sotsiaalmeedia arenguga? Vanasti (jaa, ma olen nii vana juba) ei tulnud keegi selle pealegi, et endast ise pilti teha - ikka teised tegid! Ja et tulemust näha, tuli oodata, kuniks fotokal film täis sai, see siis ilmutusse viia ning hiljem kodu poole kõndides saak kiirelt läbi lapata, et huvitav, mis välja tuli?

Pildid jäid albumisse ja neid ei olnud teistele eksponeerimiseks eriti kuskile riputada. Seda muret enam pole! Nüüd liigume selles suunas, et igaühel peab ka väline "mina" olema. Või väline "meie". Ühel mu sõpradepaaril on eriline anne super-armsaid paaripilte teha, nad näevad ikka kohe nii armunud ja sossud välja, et ma iga kord sulan kui vaatama juhtun. Ainus, mis idülli lõhub, on fakt, et suhtlen nendega ka päriselus... Ja ma jumala eest ei tea, kuidas need kaks üldse koos püsivad (no okei, neil on laps, mis teeb põgenemise veidi keeruliseks), sest ma ei tea kedagi teist, kelle suhe nii kohutavalt katki oleks. Aga ilusaid pilte postitatakse iga nädal ja siis ma alati korraks mõtlen, et awww... 

Täna lugesin, et Tanel Padari pruut oli vahepeal mehele läinud. Teisele mehele siis. Jällegi - no oli ju ilus paar! Vaatad pilte ja hing sulab sees... Ma juba ootasin, et nii kaua koos olnud, varsti saavad lapse või teevad pulmad... Näe, tegidki! Või noh, üks tegi.

Kõik ei ole kuld, mis hiilgab. Eriti tänapäeva klantspildi maailmas.

No ja siis vaatasin seda uut teleseriaali "Me saime lapse". Päevakohane nagu isegi aru saate... Mulle väga meeldis, et lõpuks ometi on suudetud midagi natuke rohkem tõetruud toota kui tüüpiline "meil on kõik nii idülliline". Sest elu ei ole iga päev idülliline! Eriti kui lapse saad.


Kommentaare lugesin muidugi ka. Esile kerkisid kolm peamist teemat:

"Mida ta karjus seal sünnitusel nagu loom, mina näiteks küll ei karjunud. Mehed ju vaatavad ka, piinlik veits".

"Võiks ikka natuke mõelda, mida avalikult näidata, see saade küll iivet ei tõsta, teismelised vaatavad ja ei julge enam iial lapsi saada".

"Issand see Mallukas on ikka täiega labane! No kes see räägib oma rebenenud mokkadest?!"

Ma ei saa aru, mida inimesed ootasid, sättides end vaatama saadet, mis räägib rasedusest, sünnitusest ja kõigest sellele järgnevast? Kes klantspildi maailma eelistab, võiks teleka asemel hoopis Instagrami lahti teha, seal käib lapsesaamine alati väga ladusalt: on õnnest pakatav roosapõskne rase, järgmisel pildil imearmas vastsündinud beebijunts ja kolmandal värske ema skinny jeans'ides oma uhiuut titat jalutamas. Emmaljunga kärus. Ofkoors.

Päriselus see kõik nii lilleline ei ole ja kui Malluka rebenenud moka lugu aitab mõnel pubekal kiire titevorpimise asemel alustuseks hoopis kool ära lõpetada, ei ole tegelikult keegi midagi kaotanud.

Kommentaariumis on klassikaliselt ainult moraalijüngrid koos, aga statistika näitab, et inimesed ei viitsi ninnu-nännu idüllisaateid vaadata, ikka janunetakse skandaali järele. Kui skandaal käes, on hea internetti kommenteerima minna, sest see annab võimaluse end parema inimesena tunda. Sellisena, kes kunagi Kroonikat ja Õhtulehte ei loe, sopasaateid ei vaata ja kõnealust seriaali ainult sellepärast nägema juhtus, et laps kogemata teleka sisse lülitas. Ja nüüd on terve pere šokeeritud. Kuradi Mallukas!


Kes furoori tekitanud tsitaati veel kuulnud ei ole, siis: "Esimese sünnitusega läks üks mokk kaduma, teine jäi alles. Nüüd on see teine pooleks, sisuliselt on mul ikka kaks mokka. Me oleme nullseisus, see pidigi nii minema!"

Antagu mulle mu madalalaubalisus andeks, aga mina isiklikult naersin selle peale nii kõva häälega, et kanad ehmusid õues kaameks. Mul on hea meel, et keegi julges midagi nii privaatset kõva häälega välja öelda.

Sest teate, mis on veel õudsem? See kui vaatad sotsiaalmeediast klantspildi emasid, kes sünnitusmajast oma raseduseelsetes riietes minema kablutavad, järgnevaid nädalaid täismeigis ja kohevas soengus demonstreerivad ning kuu aja pärast tilluke titt puusal tugevaid kõhulihaseid näitavad, sest taastumine on teadagi käkitegu!

Ja sina oled samal ajal just oma pambuga haiglast välja saanud, näed välja täpselt sama rase kui ennegi, mokad on pooleks ja täpselt ei tea, kuidas üle haavade niimoodi pissida, et valu kätte ära ei sureks. Sotsiaalmeedia kohta tehtud uuringud näitavad, et inimesed saavad teiste ideaalset elu vaadates depressiooni, sest korraga paistad olevat ainus, kel mured on. Nii et tänu taevale Malluka eest, kes meid liigsest stressist säästab, nüüd saame vähemalt mõelda, et tegelikult on meil kõik hästi, mõlemad mokad elus ja terved.

12 september, 2017

Sünnitusvaluga toimetulekust

Lapsesaamise juures paistab üks tulisemaid teemasid olevat see, kas sünnitada naturaalselt või kasutada valuvaigisteid. Ma olen aru saanud, et Eestis propageeritakse eelkõige seda esimest viisi, kuni selleni välja, et isegi kui tahad epiduraali, võidakse öelda, et "ootame-vaatame natuke veel, natuke veel, natuke veel... oih, juba hilja" (mitme sõbranna kogemus). Loomulikult on hoopis teine asi kui jõuad haiglasse viimasel minutil ja lihtsalt ei jõuagi enam muud teha kui laps välja pressida. Kuulge mõni sünnitab olude sunnil üldse autos, ei lähegi tervet ööpäeva, et beebi lõpuks ilmavalgust näeks.

Mina usun, et igaühel on õigus valida täpselt selline meetod, mis talle sobib ja kellelgi ei ole õigust teda selle eest hukka mõista. Kes soovib naturaalset kogemust - miks mitte. Aga kes tahab, et valu vähemaks võetaks, peaks samuti oma tahtmise saama. Matt võtab terve septembrikuu jälle sünnitusi vastu, nii et see teema on meil ka kodus väga aktuaalne. Minu üllatuseks selgus, et ainult alla poole naistest küsivad epiduraali (arvestama peab muidugi seda, et Kanadas süstitakse sünnituse algfaasis kõigile soovijatele morfiini, mis teeb olemise palju talutavamaks). Olles sadade sünnituste juures viibinud, ütleb Matt, et kui tema ise sünnitama peaks, laseks kindlasti epiduraali ka teha.

Mul on sõbrannasid, kes peaaegu ilma valudeta sünnitasid, kusjuures selleks mingeid ettevalmistusi tegemata. Lihtsalt juhtus nii. Ja on sõbrannasid, kes oma esimesest sünnitusest niisuguse trauma said, et sellest mitu kuud isegi rääkida ei suutnud. Inimesed on erinevad! Ma arvan, et korralik ettevalmistus ja erinevad tehnikad aitavad sünnituse libedale kulgemisele kindlasti kaasa, aga samas ei usu, et see mingi universaalne võluvits oleks, mis kõigile täpselt sama hea tulemuse annaks.

Mõnel on näiteks päevad hullult valulikud, teine ei kujuta ette, mis seal siis nii väga valutama peaks. Mõni oksendab terve raseduse aja, teine ei saa enne arugi, et rase on kui kõht ette kasvab. Mõni kreemitab-õlitab oma nahka hommikul-õhtul ja vahel lõuna ajal ka kui meelde tuleb, aga saab ikkagi igale poole venitusarmid. Teine ei viitsi sellega üldse tegeleda ja ei saa ühtegi armi. Mõni sünnitab pea viiekilose lapse ilma rebenditeta, teisel lõhub poole väiksem titt kõik ribadeks. Seejuures võivad mõlemad emad väga teadlikult ja rahulikult sünnitada, ei ole tingimata nii, et see teine tegi kõik totaalselt valesti ja ainult sellepärast rebeneski. Kõik on individuaalne!

Muideks, ma lasen hambaarsti juures ka alati tuimestuse teha, kuigi puurimise valu (ja kestvust!) ei anna sünnitusega üldse võrreldagi. Kui pea valutab, võtan rohtu. Muidu püüan igasugu ravimeid pigem vältida, ma pean ikka väga haige olema, et mingeid köha-, nohu-, palavikuleevendajaid kasutada.

Tihti rõhutakse sellele, et valuvaigistid ei ole beebile ohutud. Jah, laps saab samuti osa emale antavast. Olenevalt sellest, mida ja kui palju on manustatud, jälgitakse sünnitajat erinevalt. Kanadas on selles mõttes lihtsam, et personali on rohkem ja sünnitajat ei jäeta nagunii üksi, pole probleem lisajälgimist teha. Epiduraal ei ole üks kindel kombo, vaid koosneb erinevatest ainetest, mida siis reguleeritakse vastavalt sellele, kui kaugel sünnitustegevus on. Teatud asju päris lõpus enam lisada ei saa, sest siis võib lapsel välja tulles hingamisega raskusi olla. Aga et sünnituse valutumaks tegemine asjaosalistele tegelikku ohtu kujutaks, teadusuuringud ei kinnita.

Ja ka loomuliku sünnituse käigus võivad asjad ootamatu pöörde võtta. Kui laps on vaja vaakumi või tangidega välja aidata, tehakse vähemalt Kanadas lisatuimestus - mingi närviblokk, mis süstitakse kuskile emakakaela kõrvale/lähedale (teeb kogu sünnituskanali tundetuks). Matt ütles, et tangide osa on nii rämevalus, et seda ilma tuimestuseta ei saagi teha (igaks juhuks mainin ära, et vaakum ja tangid ei ole siiski igapäevapraktika, vaid äärmuslik erijuhus). No ja ma ei ole veel kuulnud, et keegi ilma tuimestuseta keisrilõiget nõuaks, kuigi sel juhul manustatakse kõiki aineid juba palju suuremas koguses kui tavasünnitajale. Kõik oleneb asjaoludest, eksole.

Ja teate mis, lõppkokkuvõttes on see ainult sünnitaja enda valik. Mina leian, et mitte kellelgi teisel ei ole õigust öelda, et üks viis on teisest parem või õigem. Mõni tahab kõike tunda ja naudib loomulikkust, teine saab hea kogemuse ainult siis kui tal seejuures valus ei ole. Peaasi, et laps õnnelikult välja saab ja ema rahule jääb. Mida sellise lõpptulemuse saavutamiseks tegema peab, on juba iga sünnitaja enda otsustada.

Hea meelega kuulaks teie kogemusi, eriti seda, mis sünnituse ajal/järel üllatas? Mul pole ju aimugi, mida oodata!

08 september, 2017

Kanada sünnitustuba

Mul läks siin vahepeal arvuti laadimise juhe katki. Sai küll kohe uus tellitud, aga kohalejõudmine võttis ikka päris mitu päeva aega. Lugesin kõik pooleliolnud raamatud läbi, sorteerisin riideid, tegin riiulid korda ja lõikasin maasikatel lehti. Maru palju saab tehtud kui ei ole vaja kogu aeg kiigata, mis netis toimub.

Maasikad olid oma eksisteerimise mõttest veidi valesti aru saanud. Kasvatasid muudkui uusi ja ilusaid lehti, vohasid nii et vähe pole... aga marju ei tulnud peaaegu üldse (mul on sellised taimed, mis peaks 3-4 kuud järjest saaki andma). Sõbranna ütles, et tema hakkas siis marju saama kui umbrohu ära koristas. Mul umbrohtu pole, me alles juunis ostsime selle mulla, oli spets köögiviljade kasvatamiseks mõeldud ja puha, aga kuna ma ju teab mis botaanik pole, ei oska muidugi öelda, mis sorti mulda üks maasikahakatis tahab ja kui hästi tema tahtmised meie poolt pakutavaga ühtisid.

Ükspäev võtsin ette ja lõikasin pooled lehed maha. Ja ülejärgmisel päeval olid kõik taimed paksult marju täis. Nagu mingi plahvatus oleks toimunud! Nüüd korjan iga päev peotäie suuri ilusaid maasikaid ja elu on jälle ilus.


Ma sain täna emalt paki Eesti kommide-küpsistega. Hohoo, pooled on juba otsas! Nii head ikka. Mesikäpa vahvlid olid ka, nugatimaitselised. NUGATI! Paistab, et ma ei oska enam eesti keelt! Vanasti öeldi minu meelest "pähkel".

Üks värdsõna, mis mulle ikka ja jälle aegajalt ette kargab, on sändvitš. Silmadel hakkab valus sellist kirjapilti lugedes... Guugeldasin ja sain teada, et selle all mõeldakse kihilist võileiba - sellist, millel on nii peal kui all viil saia. Ma tunnen ennast natuke nagu vanainimene, kes ei suuda moodsate sõnadega kaasa minna...

Ahjaa, muide - saiast rääkides! Röstisin omale ükspäev viilu saia, panin võid peale ja pistsin nahka. Kaks minutit hiljem läks süda pahaks. Viskasin diivanile pikali, et ju läheb varsti paremaks, aga sain kohe aru, et... mkmm. Ma pole elu sees köögi kraanikaussi oksendanud, aga nüüd on see siis tehtud. Sai tuli välja, enesetunne kohe jälle hea. Iivelduse tekkimisest selleni, et jälle hea oleks, läks kuskil minut. Jah, just nimelt - ÜKS minut. Raseda värk, noh. Mingit loogikat ei pea olema. Tegin uue röstsaia, sõin ära ja elu läks edasi. Teine viil millegipärast sobis.

Ma pole vist veel jõudnud mainida, et mitmed mu Nanaimo sõbrannadest juhtusid minuga samal ajal rasedaks jääma. Üks on kaks nädalat ees, teine kaks päeva ees ja kolmas kuus nädalat taga. Beebibuum! Teine õnnelik juhus on see, et peaaegu kõik ülejäänud sõbrad on arstid.

Paar päeva tagasi uurisin sõbrannalt, et milline siinne sünnitusosakond välja näeb? Ta pakkus kohe, et võib mu sinna ekskursioonile viia! Kummagi residentuuri-aasta jooksul tuleb kuu või poolteist sünnitusosakonnas töötada, nii et nad on seal nagunii natuke nagu omad joped.

Täna läksimegi. Kolm arsti tulid kaasa, sest rasedad on ju toredad - nende peal saab ultrahelimasinat katsetada. Ja kuna mulle üldiselt meeldib oma titte näha, olen alati lahkelt nõus olnud. Ta on jälle kasvanud! Ma ei tea, mida ma siis ootasin. Aga täiesti nagu inimene juba!


Ma ei tea, kuidas mujal maailmas, aga Kanadas ja USA's praktiseeritakse üha enam seda, et sünnitaja ei peaks erinevate ruumide vahet tilbendama - sünnituse ootamine, sünnitamine kui ka sünnitusest taastumine toimub kõik ühes toas. Tuled ja jääd kohe mitmeks päevaks paika.

Sellest hetkest kui tulevane ema haiglasse sisse võetakse, on tal isiklik tuba ja isiklik õde. Kogu vajalik tehnika on olemas, aga väga diskreetselt kappidesse peidetud, et saaks hiljem uksed kinni panna ja olemise hubasemaks teha. Igas vannitoas on vann. Perevoodeid pole, isa võib aknaaluse lavatsi peal pikutada (see madrats oli ausalt öeldes üllatavalt mugav), lapsele tuuakse oma voodi ja emal on enda oma. Puldiga! Saab seljatuge liigutada ja käetoed külgedelt üles tõsta. Kõrgust saab ka muuta, üles-alla sõita.

Isikliku õe ülesandeks on sünnitaja elu mõnusaks teha ja ühtlasi jälgida, et kõik hästi oleks. Õed on tavaliselt need, kes avatust kontrollivad, vahel teeb seda ka arst. Kuidas juhtub. Õde masseerib, toob juua, paneb laubale külmi rätikuid, koristab okset ning kutsub vajadusel arsti. Iga kaheksa tunni tagant tuleb uus õde ja vahetab eelmise välja. Ma igaks juhuks uurisin, et kas võin ta vahepeal minema ka saata, Matt ütles, et vabalt võid, aga enamasti paistavad sünnitajatele need õed väga meeldivat.

Nagu piltidelt näha, on toas kaks arvutit - üks õele ja teine natuke diskreetsemalt ukse kõrval ülejäänud spetsialistidele. Kui on vähimgi kahtlus, et lapsega ei pruugi kõik ideaalses korras olla või võtab kogu protsess natuke liiga kaua aega, kutsutakse selleks ajaks kui pea paistma hakkab, ka lastearst kohale. See siis seisab seal ukse kõrval, loeb arvutist senimaani kirjapandud infot ja ootab, kas tema teeneid vajatakse. Kui laps õnnelikult väljas, õige häälega kisab ja muidu kobe välja näeb, läheb lastearst lihtsalt vaikselt välja ja sünnitaja ei pruugi teadagi, et ta seal vahepeal valmis oli.

Ukse juures on kraanikauss ka, selle kõrval kõik kindad ja asjad - neil on asi ikka korralikult läbi mõeldud. Ahjaa, uksed on helikindlad! Ma täna spetsiaalselt küsisin üle, sest kogu osakond oli nii vaikne. Nad üldiselt ei saa väga hästi aru, miks ma arvan, et keegi nii väga karjuma peaks, valuvaigistid on ju olemas?!

Sünnitaja saab kõike ise valida. Näiteks võib isikliku täispuhutava vanni kaasa võtta, küünlad põlema panna ja siis omaenda pere keskel vette sünnitada. Ei pea üldse personali juurde lubama. Kui peaks midagi nihu minema, on vähemalt abi lähedalt võtta (kodus oleks sellega veidi keerulisem).

Väga kummaline mõelda, et loetud kuude pärast jalutan ma ühest neist tubadest päris oma beebiga minema. Võib-olla sellest samast...

31 august, 2017

Kromosoomitestid

Me olime algusest peale täiesti veendunud, et laseme raseduse ajal teha absoluutselt kõik uuringud, mis vähegi võimalik. Selleks, et teada saada, kas laps on terve, tuleb ju ainult vereproov anda - ei ole väga keeruline.

Lastega on see häda, et paljud kõrvalekalded ei ole ette ennustatavad. Asjad võivad valesti minna alles sünnituse käigus või ilmneda pärast sündi ning näiteks autism ei tule päevavalgele enne kui laps juba paariaastane on. Kuna ma olen viimased viis aastat puuetega laste/noortega töötanud ja seda maailma ning nende peresid väga lähedalt näinud, ei ole illusiooni, justkui oleks erivajadus lihtsalt mingi tore omapära. Ja samas olen rasedate foorumitest lugenud juhtumitest, kus kellegi lootel on avastatud down'i sündroom ja kõik teised kiidavad takka, et muidugi sünnita, down'id on tegelikult nii vahvad!

Mõnes mõttes ongi vahvad - näiteks kui erivajadusega inimestega ainult töö käigus kokku puutuda, nendega mingi kindel ajavahemik veeta, seejärel koju minna ja kõige selle eest veel palka saada. Kodustes oludes mõjutab puudega pereliige igapäevast elu ikka oluliselt rohkem ja lisaks toredatele hetkedele on seal ka palju muud. 

Kromosoomihäiretest levinuim ongi eelpool nimetatud down'i sündroom, mille esinemissagedus kasvab koos ema vanusega. Mäletate kui kirjutasin, et üle 40-sena rasedaks jääda on pigem õnnelik juhus kui igapäevapraktika? Vot järgmine probleem ongi kohe see, et vanema ema puhul ei pruugi selle õnnekombel saadud lapsega veel kõik korras olla. Kui kahekümnendates on down'i sündoomiga beebi sündimise tõenäosus üks mingitest tuhandetest, siis neljakümnenda sünnipäeva lähenedes juba üks mõnekümnest. Oluline vahe, eksole? 


Muide, kromosoomihaigusega lapsi sünnib noorematele emadele palju tihemini kui vanematele! Ja seda mitte sellepärast, et statistika paika ei peaks, vaid nooremaid lihtsalt testitakse vähem ja nad on ka ise muretumad - mul on näiteks sõbranna, kes esimest korda end rasedana arstile näitas alles siis kui sünnitama läks! Vanemad emad on enamasti teadlikud, et riskid on suuremad, tahavad uuringuid ja neil on rohkem rahalisi vahendeid, et testimist soovi korral juba raseduse varasemas järgus teha.

Kanadas käib asi nii, et kuskil 9-10nda nädala käigus tehakse esimene ultraheli, mille eesmärgiks on tuvastada raseduse suurus ja paika panna sünnitustähtaeg. Loode näeb välja nagu kummikaru, aga süda on ilusti ekraanil vilkumas näha ja pikkuse saab ka kohe teada. Mõõdetakse peast tagumikuni, minu oma oli tol hetkel 2,4 cm. Awww....


16-18 nädala paiku tehakse see vereproov, mis muuhulgas näitab down'i sündoomi riski. Kui hästi läheb, öeldakse, et risk on madal ja lisauuringuid pole vaja. Kehvemal juhul antakse teada, et risk on kõrge ja soovitatakse edasi uurida ning sel juhul maksab Panorama eest juba riik. Panorama on väga täpne - ema vereproovist eristatakse lapse DNA ja tulemus antakse 95-99% täpsusega (protsent oleneb sellest, millist kromosoomihäiret kui täpselt määrata saab).

Ainus probleem on see, et testitulemused võtavad aega ja need, kellele tasuta Panorama määratakse, saavad lõpliku vastuse alles siis kui pool rasedust juba läbi. Ehk kui lootega peaks midagi pahasti olema, saab küll meditsiinilistel näidustustel aborti teha, aga selle aja peale on ta juba täitsa nagu... laps. Mis teeb otsustamise kindlasti keerulisemaks.

Kui Panorama eest ise maksta, saab seda teha alates 9. rasedusnädalast. Test on kallis ja hind oleneb sellest, kas lasta uurida ainult kromosoome või ka mikrodeletatsioone (mille häired on veelgi harvemini esinevad). Üks mikrodeletatsioonidest on näiteks Angelmani sündroom. Mu Kanada sõprade hulgas on üks pere, kus kasvab väike angelman ja Eesti tuntuim on ilmselt Inno ja Irja Tähismaa esimene tütar. Esinemissagedus on 1:20.000, aga näete, ikka esineb. 

Meie otsustasime täispaketi võtta. Andsin kaks ampullitäit verd ja vastus pidi kuskil nädalaga tulema. Oo kui aeglaselt see nädal venis! Kuna Panorama vaatab kromosoome, annab see muuhulgas ka täpse vastuse lapse soo osas (xx või xy), mis ilmselgelt põnevust lisas!

Kui arst siis lõpuks helistas, pidi mul süda seisma jääma. Ütles, et sai tulemused kätte ja küsis, kas tahan kohe teada või oodata, millal järgmine kord kohtume (mitme nädala pärast!). Loomulikult tahtsin KOHE! Kõik näitajad olid korras, laps on täiesti terve ja me saame poja!

Nüüd jääb vaid üle loota, et laps on ka muus osas igati hästi arenenud, varsti tehakse järgmine ultraheli, kus vaadatakse kõik sõrmed-varbad-siseorganid üle. Muretsemine ei saagi vist enne otsa kui ta lõpuks väljas on... 

Aga neljas kuu, mis just läbi sai, oli ikka täiesti jumalik! Esimesel paaril nädalal tekkis vahel õhtuti natuke pohmakatunnet, aga ülejäänud aeg on mul ikka nii hea olla olnud, et ise ka ei usu! Kaalu on lisandunud ainult üks kilo, aga see tuli alles viimase pooleteist nädalaga, nii et jään huviga ootama, mis edasi juhtub. Nii äge, et me lapse saame! :)

30 august, 2017

Jumalik juustusai

Mul on viimastel nädalatel nii hea olla olnud, et võiks juba vähehaaval asjalikuks hakata. Matt oli ka täna kodune, mõtlesin, et kokkaks siis midagi. Hommikul käisin aia tagant põldmarju korjamas, tegin toormoosi ja nende kõrvale pannkooke. Kui viimane pannukas ümber keeratud, hakkas süda pahaks minema, pea ringi käima ja pilt eest ära minema. Matt pani mu põrandale pikali, tõstis jalad üles ja nentis, et minestamine pidi rasedatel suht tavaline olema, eriti kui nii palav on. Nojah siis. Hea, et nägupidi pannile ei kukkunud.

Pikutasin siis mõnda aega diivanil, jõin vett ja guugeldasin retsepte. Mul oli juba ammusest ajast üks saiaretsept ära salvestatud, aga kuna selle valmistamisõpetus tundus jube keeruline, lükkasin küpsetamist aina edasi.

Mind üldiselt hirmutavad sellised juhendid, mis soovitavad taigna rullida "45x15 cm ristkülikuks". Võta või mõõdulint kõrvale! Ja kui edasi läheb ka nii, et lõika sedapidi ja siis teistpidi ning lao neid tükke siia-sinna, kusjuures lõpuks peavad need mingite klotsidena vormi minema, tekib selline tunne, et appi, liiga keeruline!

Aga tegelikult ei olnud üldse keeruline! Klotsid lõikasin suht silma järgi ja vormi ladudes sain aru, et halloo, see on ju pärmitainas - ükskõik, mispidi laod, vorm kerkib nagunii täis! Tegelikult tulebki neid kuubikuid suht täpselt, mingit üleliigset ruumi ei jää.


Retsept soovitas "kuskile sooja kohta" kerkima panna. Meil on siin täielik leitsak, 33 kraadi täna. Igal pool on "soe koht", pärmitaignale väga meeldis.

Teil pole aimugi kui hea see sai on! Alustuseks püüdke ette kujutada sooja juustusaia lõhna, mis ahjuukse vahelt koos küpseva küüslaugu aroomiga välja immitseb! Ohhhhh... Sõime kuumalt kohe pool pätsi supi kõrvale ära ja kuigi kõht sai rohkemgi kui täis, ei suuda ma üldse vastu panna ja käin muudkui tükikaupa juurde lõikamas. Mulle meeldib külmalt vist isegi veel rohkem!

Retsepti tahate? SIIT saab.

28 august, 2017

Kolmas kuu (surm silme ees)

Kohe kui kolmas kuu algas, ma lihtsalt surin! Olime just Eestist tagasi lennates arutanud, et kuidas stjuuardessid oma esimese trimestri üle elavad? Poleks ju väga viisakas reisijale pähe oksendada. Kanadasse tagasi jõudes olin igatahes täiesti kutu, isegi voodist välja saamine tundus medalit vääriva pingutusena, rääkimata mingitpidi asjalik olemisest. Arst andis kaheks kuuks haiguslehe, tööandjale rääkisin ausalt ära, et rase olen ja viisin järgmisel päeval lahkumisavalduse.

Mulle väga meeldis mu töö ja eriti meeldisid kliendid, aga selles ettevõttes käisid asjad alati kuidagi... omapäraselt. Peamiselt sellepärast, et peaaegu kõik töötajad olid naised, kõiki üksuseid juhtisid naised ja ettevõtte omanik oli samuti naine. Kokkuvõttes andis see hunniku hormoonidemöllu ja asjatut draamat, millel töö endaga vähimatki pistmist polnud. Seda pole võimalik lühidalt kokku võtta, aga kui isegi eriti lihtlabaseid teemasid, näiteks, et kes peaks prügi välja viima, tuleb nädal aega järjest arutada ja üksteise peale hingepõhjani solvuda, siis...

Matt ütles, et stress ei ole rasedana hea, lihtsalt ära muretse, jää koju ja kui millalgi parem hakkab, võid ju enne lõplikku kojujäämist jälle mõneks kuuks kuskile tööle minna. Mul oli sel ajal õnneks ikka nii erikuradi sitt olla, et polnud väga mahti põdeda ja värske elumuutuse üle pead vaevata. Lihtsalt surin.

Kohe kui kaheksas nädal kukkus, tuli selline väsimus, et oleksin võinud kogu aeg ainult magada. Magasingi tegelikult. Kolmetunnine lõunauinak muutus igapäevaseks rutiiniks ja ka ärkveloldud aja veetsin põhimõtteliselt ainult horisontaalis. Ja võhma polnud üldse! Kui õues munade järel käisin (ainus igapäevane kohustus) ning terrassitrepi viiest astmest üles astusin, tagus süda nii hullusti nagu oleks äsja poolpika maratoni lõpetanud.


Isu kadus täiesti ära, suutsin ainult nektariine süüa, vahel ühtteist muud vahele pigistades. Sellist iiveldust nagu neil nädalatel, ei ole mul mitte kunagi varem elus olnud. Ma olen alati arvanud, et iivelduse kõrgeim tipp on see kui oksele ajab. Eksisin! Kõige ilgem iiveldus on selline, mis oksele ei aja, aga paneb soovima, et ajaks. Võimatu kirjeldada.

Süüa tuli muidugi kogu aeg. Kui kõht vähegi tühjemaks hakkas minema (hiljemalt iga poole tunni tagant), hakkas enesetunne, mis juba isegi täiesti talumatult halb oli, kordades hullemaks muutuma. Ja mitte ükski asi ei läinud sisse! Mis imeline kombo!!! Loodus on ikka kõige eest hoolitsenud...

Mäletan, et olen lapsena haige olles selle peale oksendanud kui telekast tuli koerakonservi reklaam. Rasedana iiveldades võisin ma küll kõiki asju vaadata, mitte ükski lõhn ei häirinud (mis oli eriti veider), aga mitte miski ei tundunud söödavana. Eriti liha ja kala. Ma elasin nädalate kaupa jääkülma keefiri, marineeritud kurkide, nektariinide ja keedetud makaronide peal. Kui juba natuke kergemaks läks, käisime Matt'iga paar korda väljas söömas, mille käigus selgus uus tõsiasi - isud muutusid sellise kiirusega, et kui olin suutnud menüüst midagi välja valida, siis selle 20-30 minuti peale, mil toit lõpuks lauda jõudis, ei pruukinud ma suuta seda süüa.

Ükskord käisin arsti juures ja tundsin uksest välja astudes, et suren kohe nälga. Seda kümmet minutit, mis kulunuks koju sõitmiseks, poleks ma enam üle elanud. Astusin mingisse suvalisse restorani, küsisin, mis neil kohe valmis on ja tellisin lõhesupi. Mõtlesin, et võin ju lõhetükid välja korjata. See oli maailma parim supp, niivõrd hästi maitsestatud! Palju ei jäänud puudu, et oleks läinud koka telefoninumbrit küsima. Te ei kujuta ette kui suur asi see on kui mitmenädalase piinlemise järel üks söök korraga lausa nauditav tundub!

Muideks, paljud räägivad, et ei tahaks suvel lõpurase olla, sest palavaga on raske. Ma ütleks, et juhul kui iiveldab ja muidu kehv on olla, pole ka esimene trimester kuuma ilmaga eriline lust ja lillepidu. Siinkandis tuleb viimane vihm tavaliselt kuskil juuni alguses/keskel ja siis on kuni oktoobrini selline:


Juba ammu ootan, et veidi jahedamaks läheks, mulle meeldib tekiga magada.

Ahjaa, magamisega läks samuti keeruliseks, kuskil nädal aega ärkasin öösiti üles, olles nii näljane, et polnud päris kindel, kas suudan köögini kõndida või nõrken enne ära. Ükski asi muidugi söödavana ei tundunud. Keefir siis tavaliselt päästis, aga keefir ei hoia kõhtu eriti kaua täis. Muideks, ma olen muidu tohutu saiasõber, aga sai ei läinud neil nädalatel kohe üldse mitte! Kui öine nälg ära lõppes, asendus see pideva pissihädaga. Ööuni ongi ülehinnatud, võib vabalt ringi kooserdada.

Kõigi nende läbielamiste lõpetuseks pean tunnistama, et ei saa päris hästi aru, kust tuleb arusaam, et "rasedus on su elu kõige ilusam aeg" ja miks öeldakse, et "naudi"?! Mulle tundub, et võiks pigem millegi lohutavaga lagedale tulla, näiteks et "see kõik läheb ükskord mööda", "pea vastu" või "ole tugev". Ja ma tunnen ennast täiesti süüdi, et ei oska olla see super-ema, kes oma "õnnist seisundit" täiel rinnal naudiks. Ma väga naudin teadmist, et kõige selle tulemusel saan omaenda armsa beebi, kes lõhnab hästi, on ideaalne kombo minust ja oma toredast isast, karjub vahetpidamata, ei lase mul öösiti magada, tekitab nibulõhesid (üks sõbranna saatis pildi, appi!) ning kasvab terveks ja tubliks inimeseks, kes meile terve elu suurt rõõmu toob.

Aga rasedus on minu meelest natuke nagu hambaarsti juures käimine - see lihtsalt tuleb ülla eesmärgi nimel välja kannatada.

26 august, 2017

Rasedusega kaasnevad "rõõmud"

Mul läks täitsa meelest üldistest sümptomitest rääkida! Esiteks oli kogu aeg pohmell. Alates esimese kuu lõpust kuni neljanda keskpaigani. Iga päev, iga minut. Selline tunne nagu oleks eelmisel päeval rämedalt pidu pannud. Ainult, et ilma peopanemise rõõmuta... Nats ebaõiglane, ma leian.

Teiseks läksid rinnad nii suureks nagu oleks pagar pärmiga veits hoogu sattunud. See juhtus minu meelest täiesti üleöö! Elu sees pole sellist nalja olnud, et tiss pihku ära ei mahuks, hahaa! Veidi tüütu, sest olen eluaeg kõhuli maganud ja nüüd ei saa, sest partii on liiga suur! Ma olin siin teiste kõhtude pilte vaadates mõelnud, et kuskil poole raseduse pealt peaks hakkama end külili sättima, kõhu peale siis vist enam ei mahu. Keegi ei hoiatanud, et alustuseks ei mahu tissidegi peale!

Kohe kui teine kuu algas, ei suutnud ma enam kohvi juua. Kohvi lõhn on seejuures täiesti okei. Täitsa huvitav kohe, kas see isu tuleb mingil hetkel veel tagasi?

Kolmandal kuul hakkas kõht väikeste heledate udemetega kattuma. Täiesti tihedalt kohe! Ma näen välja nagu küps virsik! Mis värk sellega veel on? Terve suvi on iga päev 25-30 kraadi sooja olnud, mitte ühtegi jahedamat päeva vahel ja laps vooderdab end lisakarvaga???

Ma olin igalt poolt lugenud, et esmarasedal ei teki kõhtu enne neljandat kuud. Vale puha! Juba enne teise kuu täitumist ei läinud mulle korraga enam dressipüksid jalga! Neil on selline lai tugev kumm, mis nüüd korraga liiga kitsaks osutus. Teksasid ei hakanud isegi proovima enam. Üldine reegel pidavat olema, et mida madalam kehamassiindeks, seda rohkem kaalu rasedusega lisandub:


Ma vaatan hirmuga neid numbreid, sest kohe varsti saab neli kuud täis ja ma olen praeguseks ainult 500 grammi juurde võtnud (suurte tisside ja nüüd ka juba kasvava kõhu kiuste, süües nagu loom). Kui järelejäänud viie kuuga oma 16 kilo lisaks viskab, on ikka päris jube!

Positiivse poole pealt nii palju, et juuksed ei lähe üldse mustaks! Vanasti pesin pead ülepäeviti, vahel ka iga päev (kui oli vaja mõnele tähtsamale üritusele minna). Nüüd on kuskil igal viiendal päeval enam-vähem okei. Isegi siis ei ole pea veel rasvane, lihtsalt juuksed hakkavad natuke kehvemini hoidma.

Kõige klassikalisem raseduse-legend on teatavasti liigne emotsionaalsus. Matt mainis kohe alguses, et ma olevat kuidagi intensiivsem. Mina ise ei saanud midagi aru! Kuni hakkasin ühel õhtul magama minema, igati okei oli olla (välja arvatud katkematu pohmell, aga see ei lähe arvesse), kustutasin tule, panin pea padjale... ja hakkasin lahinal nutma! Selline kurbus tuli korraga peale, et pisarad voolasid lausa ojadena! Ma ei ole muidu üldse nutja-tüüp. Kõige huvitavam oli, et ma sain ise selgelt aru, et olukord on täiesti absurdne ja jubedalt ajas naerma, aga pisarad ei jäänud kinni. Lihtsalt sorisesid!

Tookord polnud Matt'i kodus, nii et tal jäi kogu tsirkus täitsa nägemata. Aga pole hullu, kuskil kuu aega hiljem tuli kordusetendus, nüüd juba puhtalt Matt'i enda süül (lihtsalt sellepärast, et keegi peab süüdi olema ja kui mina juba rase olen, peab keegi teine kõik muud asjad olema). Nimelt viskas tulevane isa mingi täiesti süütu ja jabura nalja, mille peale mina pisaratesse purskusin. Nagu vale klahv oleks sisse läinud! Matt leidis, et olukord on enam kui naljakas ja hetk hiljem naersin juba ise ka, kuigi pisaravool ei jäänud veel oma kümme minutit kinni.


Ahjaa, siis käisin ükspäev hammaste puhastuses. Hügienist küsis, et kas on tundlikkust või mingeid muid vaevuseid, mispeale vastasin, et ei ole, aga arvestades, et olen (tolleks hetkeks) kuskil kolm kuud rase olnud ja olude sunnil väga tihedalt söönud, siis tõenäoliselt pole mu hambad viimase aja suuhügieeni üle just eriti tänulikud. Elagu happerünnak!

Tädi küsis kohe, et kas igemed ka veritsevad rohkem kui tavaliselt? Ma ei ole küll aru saanud. Hakkab siis tööle ja pomiseb omaette: "Njaa, no ikka kõvasti veritsevad, ma näen kohe ära, et sa rase oled". Ohh, tore! Veel mingi veidrus. Puhastuse lõpus tuleb alati hambaarst ja vaatab igaks juhuks üle, kas on midagi parandada ka vaja. No ja muidugi kohe, et ohh kui tore, sa oled rase, palju õnne! Istus maha ja küsis niisama mu plaanide kohta, et kelle ma rasedust jälgima valisin, kas arsti või ämmaemanda; kas ma juba tean, et Nanaimo haiglal on eriti mugav ja kaasaegne sünnitusosakond jne.

Rääkisin talle, et viimane kuu aega oli ikka päris kole (kirjutan sellest järgmises postituses) ja et hammaste heaolu on küll viimane asi, millele ma mõelda olen jõudnud. Aga no mis sa teed, beebid on muidu toredad ja kui titt käes, eks siis lapime vahepeal tekkinud katastroofi jälle kinni. Ta ütles, et täpselt nii ongi, aga paljud inimesed arvavad, et rasedus ise rikub hambad ära, samas ei panda tähele, et söömine on ebaregulaarsem kui tavaliselt ning paljud oksendavad kuude kaupa - need kaks olevat peamised põhjused, miks hambad lagunema hakkavad. Lihtsalt ei jõua kogu muu triangli kõrvalt neid kogu aeg pesta. Muideks, osad ei suudagi pesta, kohe kui hambaharja suhu panevad, ajab oksele - ühes rasedate grupis just kõik arutasid seda.

Noh ja siis ta rääkis veel, et rasedatel tekib tihtipeale igemetele mingeid moodustusi, mõnikord kasvab kohe selline pikem tükk kuskile rippuma, nii et kui see peaks juhtuma, ära satu paanikasse, selle saab lihtsalt ära lõigata. WTF?!

Mida põnevat teil muidu raseduse ajal on juhtunud? :)

25 august, 2017

Teine kuu (hirmutav)

Arsti juures tekkis korraga nii palju positiivseid emotsioone. Tema oli esimene, kellega me oma suurt uudist jagasime ja jagatud rõõm on ilmselgelt alati topelt. Eriti rasedana. Kõigile paistab hirmsasti meeldivat kui inimesed lapsi saavad :)

Kuna aega oli, otsustasime kohe ümber nurga asuvas laboris ka ära käia, et vere- ja uriiniproovid tehtud saaks. Jällegi - kõik kohe nii rõõmsad, et oh kui vahva, palju õnne, kas see on teil esimene jne. Vabandati ette ja taha, et nõelatorge on nüüd korraks valus. Ütlesin, et pole hullu midagi, see laps peab lõpuks ju kuidagi välja tulema ja see saab ilmselt veits ebamugavam olema kui nõelatorge. Seejärel vabandati veelkord, et raseduse esimene verevõtt on päris suur, kaheksa topsitäit läheb vaja. Või noh, need klaasist pulgad, ma ei tea, kuidas neid nimetatakse.

Kui vereproov tehtud, anti uriinitops, millega ma uhkelt vetsu kõndisin. Nii tore päev - okserohtude retsept olemas, täitsa kogemata sai oma arsti ka nähtud, nüüd vere- ja uriiniproovid tehtud, rase olemine polegi nii keeruline!


Pissisin topsi, seejärel pühkisin... ja paber oli täiesti verine! Mitte lihtsalt natuke määrdunud, vaid konkreetne erepunane veri. Võite ette kujutada, mis tunne see oli...

Sõitsime vaikuses koju. Matt küsis, et kui palju verd täpselt ja mis värvi ja kas kuskilt valutab. Ei valutanud. Aga kuidas sa seletad vere hulka paberil? Punane näeb valgel taustal ka väikeses koguses dramaatiline välja, rääkimata natuke rohkemast.

Matt pakkus, et lähme arsti juurde tagasi, arst saab läbivaatuse teha ja siis on teada, kas emakakael on kinni või mitte. Kui peaks lahti olema, polevat enam midagi päästa. Kliinikus aga ultrahelimasinat ei ole, mis tähendab, et me ikkagi ei teaks, kas embrüo on kinnitunud emakaseinale või jäi kuskile munajuhasse kinni ja areneb nüüd vales kohas. Kui läheks EMO'sse, peaks ilmselt mitu tundi järjekorras istuma, aga vähemalt saaks kõik vastused kätte.

Mina ei tahtnud mitte midagi teha. Tõmbasin dressid jalga ja viskasin voodi peale pikali. Mõtlesin, et kui rasedus ei taha püsima jääda, pole sellest võimlemisest nagunii mingit kasu, parem olen siis juba kodus, puhkan ja lihtsalt vaatan, mis saab. Lõpuks otsustasime, et lähme ikkagi arsti juurde tagasi.

Arst rääkis täpselt sama juttu, mida juba kodus kuulnud olin, pinnis verekoguse täpse hulga kohta (vandusin endale, et kui veel peaks juhtuma, teen sellest kuradima paberist pilti), vaatas mind läbi ja kinnitas, et emakakael on ilusti kinni. Huu, kergendus! Veel ütles, et üleliia ei maksa siiski rõõmustada, sest fakt, et hetkel kõik hästi on, tähendabki ainult seda, et hetkel on kõik hästi. Ühtlasi arvas, et kuna mul valusid ei ole, pole vähemalt esialgu põhjust kahtlustada, et rasedus emakaväline oleks ja ultrahelisse pole tingimata vaja minna. Ootame ja vaatame.

Aga et me mõne nädala pärast Euroopasse pidime lendama, tegi muidugi meid kõiki murelikuks. Reisi ära jätta me ei tahtnud. Emakavälise raseduse tõenäosus ei ole kuigi kõrge, pealegi kui suur on võimalus, et mul just lennukis suurem verejooks ja valud algavad? Matt oli natuke rohkem mures ja ütles, et kõige kehvemal juhul suren ma sinna lennukisse lihtsalt ära, sest ookeani kohalt ei ole kuskile hädamaanduda ka.

Samas valusid mul ju polnud. Ja vabalt võis kõik kõige paremas korras olla, lihtsalt väikese veritsusega. Ei pea tingimata alati nii olema, et kogu sitt just mulle kaela langeb!


Ja mis juhtus, oli see, et järgnevate nädalate jooksul toimus samalaadset veritsust veel neljal korral. Juhtus Kanadas, juhtus lennukis ja juhtus Eestis. Minu roosiline plaan, et saan kodumaal pere ja lähemate sõpradega beebiuudist jagada ning kasutada oma ainsat võimalust neile näost näkku öelda, sai ilmselge ja fataalse tagasilöögi. Ma ei öelnud mitte kellelegi. Eestis õnneks keegi ei teadnud, et me üritasime last saada.

Kanadas elavatele sõbrannadele olude sunnil valetasin. Küsimise peale ütlesin, et ei ole uudiseid. Ja tundsin ennast seejuures jube sitasti. Ma olin tahtnud neile kohe öelda kui teada saan, aga enne kui kellegagi rääkima juhtusin, oli esimene draama juba toimunud.

Teate, kuidas raseduse viimastel nädalatel kõik helistavad ja küsivad, et noooh, kas varsti minek? Ja nii iga päev! Minu meelest kõik rasedad kurdavad selle üle... Aga pinnimine ei ole ainult lõpuprobleem!

Kui kaitsevahendid ära jätta, hakkavad kõik, kes olukorrast teadlikud, pidevalt küsima, et kuidas läheb/mis uudist/oled juba rase? Esimesel kuul on tore, teisel kuul enam-vähem, aga kuskil kolmandast kui asi juba endale ka muret hakkab tegema, muutub natuke tüütuks. Sest iga sõber küsib korra nädalas. Ja ütleme, et viis tükki teavad. Mis teeb iga nädal viis korda seletamist, et veel ei ole rase, vot ei tea, miks see nii kaua aega võtab. Kõigil on ju huvitav kaasa elada - täitsa arusaadav!

Pärast esimest veritsust sain aru, et kui raseduse avalikuks teeksin, tahaksin ka muret jagada, sest vastasel korral peaksin vähemalt osaliselt ikkagi valetama! Ja kui teised verejooksudest teaksid, toimuks pidev küsimine veel suurema intensiivsusega, sest siis oleksid ka nemad mures! Mul endal oli väga raske peast välja saada, et midagi võib pahasti olla ja arvestada pideva võimalusega, et rasedus võib ära katkeda. Ma ei oleks suutnud iga jumala päev seda veel teistega arutada. Ja see oli miski, mida ma enne rasedaks jäämist üldse ette ei osanud kujutada.

24 august, 2017

Esimene kuu (veel täitsa tore)

Teate, minu meelest on enamik rasedus- ja beebiblogisid veidi eksitavad. Kõik tundub nii lilleline ja muretu, tulevased emad muudkui naudivad rasedust, räägivad kõhuga ja hõljuvad õnneudus ringi, seejärel sünnitavad ilma igasuguste valuvaigistiteta, sest see on maailma kõige loomulikum tegevus ja mõtestatuim valu, imestavad nende üle, kes kõrvalpalatis looma moodi möirgavad ning toovad oma maimukese kerge ohke ja särava naeratuse saatel ilmale.

Beebi on omakorda muidugi hoobilt emasse, juba raseduse ajal õnnehormoonidega nakatunud, magab kui ingel, nutab ainult siis kui kõht tühjaks läheb ning kakab hõljuvaid roosasid lumehelbekesi. Idüll.

Ma saan aru, et iga rasedus on erinev ja iga laps on ka erinev, aga no jumala eest - aidake nendel, kel veel lapsi pole, natuke realistlikumas toonis vaim valmis panna! :)

Esimene nädal peale triipude avastamist oli üsna sürr. Mitte midagi polnud teismoodi, aeg-ajalt pidin endale lihtsalt meelde tuletama, et olen nüüd rase. Sellest järgneval nädalal oli kogu aeg janu, ühtlasi võtsin tööle lisasnäkke kaasa, sest kõht läks kiiremini tühjaks. Ja voila! Esimene raseduskuu läbi nagu naksti!

Oma arstile olin beebiplaanist juba rääkinud (Kanadas tegeleb raseduse jälgimisega perearst ja paljud neist võtavad oma patsientide sünnitused ise vastu) ja teadsin, et enne 8-9. nädalat ta mind näha ei taha. Ei mõõdeta siin rasedushormoonide kasvamist veres ega tehta varajasi ultrahelisid, et vaadata, kas täpike on näha või mitte. Esiteks ei ole nii vara otseselt vaja ja teiseks katkeb suur osa rasedusi esimese kahe-kolme kuu jooksul nagunii lihtsalt ära, kas testid või ei testi. Statistika on bitch, ma tean!


Ma olin algusest peale leidnud, et raseduse planeerimist ei pea salajas hoidma. Need sõbrannad, kellega tihedamalt suhtlesin, teadsid, et triipe püüame ja ma ei arvanud, et peaksin lapseuudist nende eest kuude kaupa varjama. Kui lähebki midagi pahasti, ei tahaks ju murega üksi olla, vaid pigem jagaks ja saaks lohutust. Tegelikult läks nii, et päris kohe pärast uudise teadasaamist oli kuidagi kiire ja ma ei juhtunud kellegagi rääkima ning varsti enam ei tahtnud. Aga sellest juba hiljem.

Juuni lõppu oli planeeritud Eesti reis ja hakkasin muretsema, et mis siis kui mul reisi ajal enesetunne kehvaks läheb? Matt valgustas, et arst saab mulle mingi spetsiaalse rasedatele mõeldud iiveldusrohu (Diclectin) välja kirjutada, see pidavat väga hästi aitama. Eestis vist väga mingeid retseptiga asju ei anta, nii palju kui ma guugeldades teada sain, soovitati ikka ingveritablette ja muud looduslikku. Eluaegse merehaigena tean täpselt, et mulle ei tee sellised asjad absoluutselt mitte midagi.

Kanadas on nii, et tavalist vastuvõtuaega peab perearsti juurde mitu nädalat ootama, aga kui on midagi erakordselt kiiret, pannakse samaks-järgmiseks päevaks muude vastuvõttude vahele. Ja kui on selline mure, millega keegi muu kui sinu oma arst aidata saaks, lähed lihtsalt walk-in kliinikusse, kus toimub vastuvõtt elava järjekorra alusel, ootad nats (või käid tunnikese kuskil ära kui sinu ees juba palju inimesi nimekirjas on) ning saad oma retsepti või muu abi lihtsa vaevaga kätte.

Selles kliinikus, kus minu arst töötab, tehakse walk-in'i ka. Vancouveris olid walk-in kliinikud tavaliselt täiesti eraldi, aga Nanaimos on neid ainult kaks ning mõlemad toimetavad suurte arstikeskuste osana. Otsustasime siis ühel laupäeva hommikul, et toome igaks juhuks selle retsepti ära, siis on hiljem muretu ja kui lähebki vaja, on kohe võtta. Küsisin registratuuris, kes täna walk-in'i teeb ja selgus, et minu oma perearst! Eriti mugav!

Walk-in'is kasutatakse korraga kahte-kolme kabinetti, mida arst siis kordamööda külastab. Kui asjad aetud, lähevad nii patsient kui arst välja, registratuurineiu viskab ruumile korra pilgu peale, kohendab kui vaja (läbivaatuslaual on näiteks paberist lina, kui keegi on selle peal istunud/pikutanud, viskab kasutatud osa ära ja tõmbab rullist puhta asemele jne) ning saadab järgmise patsiendi sisse ootama. Walk-in'is tegeletakse ainult kiirete asjadega, nii et 5-10 minutiga on asi aetud, arst astub kõpsti teise kabinetti, kus juba patsient ees ning asub kohe tööle. Õendusteenust ei ole walk'in'is üldse.

Istusime siis lõpuks seal kabinetis ja ootasime arsti. Arst näeb patsientide nimekirja, nii et tema juba teadis, et meie järgmised oleme. Kohe kui uksest sisse astus, küsis: "Kas sa oled rase??!" Arstil oli vaat et parem meel meie üle kui meil endil, hahaa! Sain oma oksetablettide retsepti ja lisaks pakkus, et kui ma juba seal olen, võime põhimõtteliselt need esimesed vere- ja uriiniproovid ka lasta ära teha. Einoh nagu päris! 

Järgmine peatus - labor.

23 august, 2017

Appi, me saame lapse?!

Mul polnud suuremat kahtlust, et laps tuleb kohe kui talle võimalus anda. Kui terve elu püüda rasedusest hoiduda, tekib ikka selline tunne, et beebid on kogu aeg salakavalalt valmis. Aga kui siis ühel hetkel sellest hoolimata hoopis päevad algasid, olin ikka väga üllatunud, veidi pettunud muidugi ka.

Mis seal ikka, ei ole suurt traagikat - ju tuleb järgmine kuu. Siis tekkis juba hasart, et oot, kui ma nüüd rasedaks jään, siis millal ta sünnib? Rääkisin sõbrannale, et näiteks detsembris kindlasti ei tahaks, sest siis oleks mu enda sünnipäevale liiga lähedal ja jõulude/aastavahetuse ajal oleks veidi nõme, sest siis poleks vaesel lapsel kunagi päris sünnipäeva, alati mingi jagatud pidustus. Sõbranna, kes enda beebit tervelt kolm aastat ootas, ütles selle peale, et tead, mitte mingit vahet ei ole, peaasi, et üldse tuleb! Kah tõsi.

Kui teisel kuul samuti päevad algasid, hakkasin juba natuke muretsema. Mis siis kui ma ei saagi lapsi? Võib-olla olen liiga vana? Äkki on mul midagi viga? Vana hea ülepaanitsemine...

Matt ütles, et muretsemiseks ei ole põhjust. Minu vanuses võtvat rasestumine keskmiselt 4-5 kuud aega ja normaalseks peetakse lausa tervet aastat, enne seda pole mõtet isegi suuremat uurima hakata. Kolmekümnendates hakkab viljakus langema ja see, et igaüks teab kedagi, kes 38 või 45-aastaselt ilma igasuguse probleemita rasedaks jäi, ei tähenda mitte midagi. Need, kes proovivad ja ei jää, ei tule sulle sellest tavaliselt rääkima.

Näe, siin on graafik. Must joon näitab rasestumise tõenäosust (mis vanuse kasvades selgelt kahaneb) ja roheline viljatuse tõenäosust (mis vanuse kasvades üles hüppab). Nii et see sinu tuttava tuttava tuttav, kes 45-selt emaks sai, ei ole mitte igapäevane nähtus, vaid õnnelik 5%, kel selles eas rasestumine veel võimalikuks osutub. Statistika on karm.

Hea uudis on see, et ma ei ole veel 45. Aga ma tahaks ikka rohkem kui ühte last ja kui see esimene end liiga pikalt oodata laseb, läheb mul järgmiste saamise ajaks protsent ju muudkui väiksemaks! Samas ei ole midagi teha, sest ma pole mitte kunagi varem oma elus tundnud, et oleksin valmis emaks saama. Ei olnud õige hetk. Ja ei olnud õige kaaslane. Mis omakorda tähendab, et kui nüüd tõesti mingi totaalne jama peaks ilmnema ja ma ei jäägi rasedaks, siis tegelikult ei teeks ma oma elus midagi teistmoodi kui saaks aega tagasi keerata.

Aga vähem draamat, eksole! Kaks kuud ei ole veel mingi näitaja. Sõbrannad elasid kaasa ja need, kel juba lapsed olemas, soovitasid, et osta ovulatsioonitestid. Ostsingi. Ja sain teada, et ovulatsioon mul siiski toimub - õnneks! Näe, polegi nii vana! Väga lahe.

Kui kolmandat korda kah triipude asemel päevad tulid, hakkasin ikka juba täitsa tõsiselt muretsema. Statistika muidugi ütleb, et pärast kolme proovimist on veel veits vara meelt heita ja sõbrannad lohutasid, et ohh, ära muretse, aga... no ikka muretsed ju veits?!

Neljandal korral olime "ohtliku" aja paiku mitu päeva kodust ära. Ja ma võtsin igaks päevaks ühe ovulatsioonitesti kaasa. See testiteema on natuke selline naljanumber nagunii, aga tükki küljest ju ei võta. No ja mis juhtus - iga päev tegin ühe testi ja kõik olid negatiivsed. Viimasel kodust äraoldud päeval sattus mulle vigane test, kumbagi triipu ei ilmunud. Ja saate aru - ma ei olnud mitte ühtegi varuks kaasa võtnud! Testribasid, mis kaaluvad mingi veerand milligrammi tükk, võiks ju ometigi vähe heldemalt omale kotti panna kui "üks-kaks-kolm-neli-siis jõuan koju tagasi". Noh, jõudsingi koju tagasi, jätkasin testimist ja teist triipu sel kuul ei näinudki. Isegi ovulatsiooni pole enam iga kuu?! Sest kui suur on võimalus, et see juhtus täpselt sellel ainsal päeval, mil mu test vigane oli?


Üks asi, mida sõbrannad tegid ja mis mul siiani täiesti vahele oli jäänud, oli rasedustestide kasutamine. Ma ei näinud nagu mõtet. Mul on nii regulaarne tsükkel, et tean mingi kolmepäevase täpsusega, millal kahtlustama hakata. Ja siiani polnud kahtlust veel tekkinud.

Seekord otsustasin, et ostan mõned testid ning vahetan taktikat. Testin hoopis selle päeva hommikul, mil päevad peaksid algama ja siis on kohe asi selge. Kui test on negatiivne, on sellega palju lihtsam leppida kui lambist algavate päevadega - vähemalt saab ise valida, millal teada saad. Mõeldud-tehtud. Tegin testi. Oligi negatiivne. Ma ei olnud üldse pettunud ega midagi. Hoopis hea ja kerge tunne, et mis siis ikka, eks täna-homme algavad päevad ja järgmine kuu või millalgi tuleb see laps ka.

Järgmine päev siis algasid päevad. Või noh, mingi üliväike määrimine. Järgmiseks hommikuks ei olnud midagi. Päeval samuti mitte. Ma sain ausalt öeldes juba natuke vihaseks! Ovulatsioon jäi vahele ja nüüd kaovad päevad ka ära?! Kui kuradima vana ma siis lõppude lõpuks olen?

Matt küsis, et aga äkki sa oled rase? Võimatu! Kui ma oleks rase, oleks üleeilne test seda näidanud. Nii et ma absoluutselt ei kahtlustanud. Matt leidis, et ma peaks ikkagi ühe testi veel tegema. Munaraku pesastumisega kaasnevat tihtipeale väike määrimine ja ajaliselt see justkui nagu sobiks. No mis iganes. Läksin magama, arvates, et ju algavad öösel päevad. Hommikul ikka ei midagi. Okei, teen testi.

Ja sellele ilmusid kohe kaks triipu. KOHE!


Matt magas, nii et sain natuke aega oma värske ehmatusega kohaneda. Vau... me saame lapse?!

Tegin hommikusöögi valmis, vahepeal oli Matt ärganud ja pani end riidesse. Filmides on see värskele isale teatamise hetk alati hästi läbimõeldud, aga mul polnud korraga mitte ühtegi ideed. Ma isegi ei mäleta, mida ma ütlesin! Mulle endalegi polnud uudis veel kohale jõudnud.

Aga ühes osas olin valmistunud - test oli alles! Sest sõbranna jäi kaks kuud enne mind rasedaks ja rääkis, et tema mees arvas täiesti tõsimeeli, et ta teeb nalja, nii et nad pidid lõpuks selle testi vannitoa prügikastist välja kaevama, et tõestusmaterjali oleks.

Matt oli samuti täiesti rabatud! Seisime magamistoas, kallistasime ja uurisime seda täispissitud plastmasspulka, mis väitis, et meid saab siin varsti rohkem olema. Täiesti uskumatu! Tulevane isa arvas, et võiks veel ühe testi teha. Mina leidsin, et kui ma just ühe tegin, ei ole vist mõtet kohe uut teha, teen parem õhtul, võib-olla on selleks ajaks triip tumedam.

Tumedamaks ei läinud midagi, aga triipe oli jällegi kaks. Matt vaatas uskumatu pilguga triibulisi pulki ja küsis, et kust ma need imelikud väikesed testid sain - meil on ikka mingit korralikku vaja. Sõitsime poodi, tulevane isa veetis kümmekond minutit, et leida kõige rohkem usaldusttekitav pakend ja siis sain juba kolmandat korda pulgale pissida. Ikka positiivne.

Appi, me saame lapse!

22 august, 2017

Raseduse planeerimine

Kõik sai alguse sellest, et ma tahtsin kassi. Sellist mõnusat, kes kaisus elaks ja palju nurruks. Iseseisvat looma, kelle saaks mõneks ajaks üksi koju jätta kui vaja. Meile muidu meeldivad koerad rohkem, aga Matt tahab tingimata suurt, samas kui mulle meeldiks väiksemat sorti nässu. Habemega. Põhimõtteliselt nagu kass, aga... koer.

Kanadas ei peeta koeri õues ja mina ei kujuta ette, et mingi suur volask toas elaks. Pealegi käime me tihtipeale mõne päeva kaupa kodust ära ja koera ei saaks mingi nipiga üksi maha jätta. Kaasa vedada ausalt öeldeks kah nagu ei tahaks.

Üks õhtu näitasin Matt'ile kassipoegade pilte, et no vaata kui armsad - ma arvan küll, et võiksime omale kassi võtta! Mispeale ütles tema täiesti ootamatult, et kui me praegu kassi võtame, ei hakka me kunagi lapsi saama, sest see kass oleks veel mitu aastat nii nunnu, et anna olla. Ma olin täiesti sõnatu!

See on alati selge olnud, et me mõlemad lapsi tahame, aga kogu aeg tundus, et aega ju on... Polnud mingit teoreetilist ajakava, et millal nad tulla võiks. Ja seal me siis olime - oma esimest beebit planeerimas. Nagu oleks täiskasvanuks saanud või midagi. 34-aastaselt, hahaa. Appi kui jube!

Kas lapsesaamiseks on üldse võimalik täiesti valmis olla? Ma ei tea isegi seda, kas ma kassi võtmiseks päris valmis oleks...

Alustuseks soetasime purgitäie rasedate vitamiine, sest foolhape pidavat loote arengus olulist rolli mängima. Mina ei teadnud sellest midagi, liiatigi ei teadnud, et selle manustamisega mitu kuud varem peaks alustama. Aga noh, Matt teadis.

Edasi asusime ajakava juurde. Jõulude ajal ei tahaks rase olla. Võib-olla on paha olla ja kõik kahtlustaks kui ma toidu kõrvale veini ei jooks. Järgmine probleem oli see, et Matt'il tuli järgneva aasta jooksul kaks kuud mingis maapiirkonnas töötada ja seda ajavahemikku ei saanud ise valida. Sai ainult pingerea teha ja siis fortuunale loota. Lapse saamine ei ole aga teatavasti nii täpselt ette ennustatav tehing, et juba enne proovima hakkamist teaks, millal ta lõpuks saabub. Ilmselgelt ei tulnud kõne alla, et Matt raseduse viimastel kuudel või lapse esimestel elukuudel ära oleks, seega otsustasime, et ta paneb pingereas esimesele kohale juuli-augusti ehkki ta ei tahtnud tervet suve kodust ära olla. Juuli-augusti ta lõpuks ka sai.

Seejärel istusime maha ja arutasime selgelt läbi, mida me üksteiselt lapsevanematena ootame. Meile mõlemale on oluline, et laps kasvaks kahe vanemaga perekonnas. See on suur vastutus. Ei saa nii, et ühel hetkel enam ei viitsi. No esimesed aastad on meil küll kohe väga muretult ja ludinal läinud, ma ei kujuta ette, miks me üldse kunagi lahku peaks minema, aga kunagi ju ei tea. Leppisime kokku, et mis iganes ka juhtuks, jäävad lastele alati mõlemad vanemad alles.

Selleks ajaks kui beebile rohelise tule andsime, oli kassiplaanist, mis sujuvalt lapseplaaniks muutus, juba nii mitu kuud möödas, et hirmu polnud enam üldse. Ma olin juba täitsa valmis emaks saama.

Aga ma kirjutan mõni teine päev edasi, te muidu ei jaksa pikka juttu lugeda :)

12 august, 2017

Linnusita õnn

Olete kuulnud seda vanarahvatarkust, et linnusitt toovat õnne? Ma ei mäleta, kas pidi otse peale sittuma või piisab mõnele sulle kuuluvale asjale sittumisest ka ning ma pole kindel, kas linnuliik oli oluline, sest ma ausalt öeldes suuda päris hästi ette kujutada, kes mul hoo pealt terve autokülje niimoodi täis sittus, et esimene osa on peeglil ja viimane pagasnikul? Kotkas? Dinosaurus?

03 august, 2017

Puhkus

Mul tuli ükspäev meelde kui väga ma kondenspiima armastan! Lihtsalt sellepärast, et köögikapis oli üks purk ja mingil hämaral põhjusel polnud ma seda veel ära söönud. No tegelikult oli küll kaks, üks neist vene poest toodud keedetud kondenspiim, teate see pruun, aga see osutus mingiks kummaliseks plägaks, mil polnud õige asjaga kohe mitte midagi tegemist, nii et viskasin ära. Aga tavalist kondenspiima müüakse siin igal pool ja see on täiesti õige maitsega ka. Mul sellepärast tuli meelde, et sõin praegu kuskil veerand purgitäit ära ja võtsin seejärel tüki arbuusi ning imestasin, et mis selle arbuusiga üleöö juhtus - eile oli küll magus?! Vale järjekord vist.

Suvi on ikka nii mõnus! Kõigepealt muidugi sellepärast, et meil ju ei saja suviti üldse. Juuni keskpaigast saadik on iga päev täpselt sama ilm olnud, ainus muutus, mis hiljuti toimus, oli see, et temperatuur hüppas 25 pealt 30 peale.

Ja teine suursündmus oli lemmiksõbranna külaskäik. Tema on nüüd juba aastaid New York'is elanud, nii et meil ei ole tegelikult väga pikk maa üksteist vaatamas käia ja kuna Nanaimosse polnud ta veel sattunud, oli vaja see viga kiirelt parandada.

Võtsime plaani, et esimesel päeval oleme Vancouveris ja teisel sõidame Whistlerisse. Ööbisime Matt'i vanemate juures ja üle kahe päeva polekski seal vastu pidanud, sest ämm oli meile sellise söögilaadungi varunud nagu oleksime terve suguvõsaga tulnud. Ainult, et me tahtsime seal ainult magada ja saabusime õhtuti täis kõhuga. Külliki oskab vanemate inimestega ekstra sossu kah olla, nii et keset ööd keedeti talle värskeid kartuleid, sest ta oli korra jutu sees maininud, et New York'is neid eriti ei müüda ja tee peale kaasa suruti veel suur karbitäis pähklisegu, et me kahetunnise Whistleri sõidu käigus nälga ei sureks.


Whistleris mõtlesime rahulikult võtta, tegime Küllikist olümpiarõngaste kõrval kohustusliku turistipildi, käisime mu lemmikkohvikus ja sõitsime gondliga mäe otsa. Gondlisõit on päris äge, üles jõuab see kuskil poole tunniga ja vaade läheb kogu aeg ainult vingemaks. Selle mäe tipus on üks mu lemmikumaid matkaradasid, aga leidsime, et 3-4 tundi kõndimist oleks keset puhkust ikka liig mis liig ning otsustasime niisama mõnnamise kasuks.


Nanaimosse jõudmise ajaks oli Külliki juba mitu päeva kukeseentest rääkinud ja kohe esimesest poest me need ka leidsime. Neid jällegi New York'is eriti ei müüdavat. Ahhhhh, mul tuli kohe meelde, et ma pole vist Kanadasse kolimisest saadik kukeseenekastet söönud, sest pole lihtsalt meelde tulnud! Nii hea oli! Muus osas tegime kah ikka vana hea Eesti kombe kohaselt korraliku nuumprogrammi, küpsetasime vahvleid, tegime lihapirukaid ja kaneelirulle. Lihapirukate ajal oli Matt ka kodus ja nendest pole isegi pilti, sest me sõime terve plaaditäie kolme peale nii kiiresti ära, et ei jõudnud vahepeal sõrmigi puhtaks pühkida. No ja siis käisime veel mustikakaaiandis, mis nagu hiljem selgus, oli alles esimest päeva sel hooajal avatud - jällegi õnnekas - niii head marjad olid! Seal on põõsad minust kõrgemad, ei pea kükitama ega vaeva nägema. Marjad on hiiglaslikud! Korjasime kõhu täis, panime osa sügavkülma ja ülejäänud läksid hommikul pudru peale ja õhtul koogile kaunistuseks.

Aa, just - Brita kooki tegin ju jälle! Külliki käis hea idee välja, et ei peagi ju kahte kihti panema, võib ühekordseks jätta, on lihtsam süüa ja väiksemad portsud. Väga loogiline! Laupäeva õhtul tulid Nanaimo sõbrad külla ja Brita läks nagu tulisele kerisele.

Lõpuks käisime veel liivalosside võistlust vaatamas ja oligi nädal läbi nagu niuhti. Külliki arvas ka, et paariks kuuks võiks vabalt veel jääda, meil jäid pooled jutud veel rääkimata ju.

25 juuli, 2017

Nädalalõpu naistekas

Ma olen juba mõnda aega vahvlimasinat otsinud, aga siinkandis söövad kõik neid pakse Belgia vahvleid, mis on küll head, aga... ma tahaks krõbedaid! Ja no mitte kuskil ei müüda seda masinat! Kammisin lõpuks Amazoni kah läbi ja nagu alati - kui kuskil pole, siis seal ikka on. Ühtlasi sain teada, et sellist asja nagu "õhuke krõbe vahvel" ei eksisteeri, on kas "vahvel" (see paks belglane) või "vahvlitorbik". Nii tellisingi vahvlitorbikute küpsetamise masina, millega ma ilmselgelt ei hakka kunagi torbikuid tegema, sest pole suurem asi jäätisesõber. Minu meelest on jäätise söömise juures parim osa see kui vahvlini jõuad, jäätis ise tuleb lihtsalt ära kannatada :)

Masin oli järgmisel päeval ukse taga ja selleks ajaks olin juba terve interneti läbi tuulanud parimaid retsepte otsides. Mine võta kinni, milline neist päriselt parim on, aga minu loogika ütleb, et kuna vahvel on selline krõbe plönn, ei tohiks munade eraldi vahustamine, jahu sõelumine ja muud peened trikid suurt midagi juurde anda ning valisin sellise, kus tuli asjad lihtsalt kokku segada. Mitte ühegi teise retsepti all ei olnud ka nii palju kiitvaid kommentaare, seega läksin karjamentaliteediga kaasa ning otsustasin, et kui teistele meeldis, siis äkki meeldib mulle ka. Suhkrut panin peaaegu poole vähem kui soovitatud, aga vahvlid tulid maru head.

Kuna nädalavahetuseks pidid sõbrannad külla tulema, tegin topeltkoguse ja sain umbes 40 vahvlit. Vähem kui päevaga said otsa! No ma räägin - vahvlid on jumalikud!


Meil oli seekord ehtne naistekas. Või noh, pluss Matt, kes nädalavahetuseks koju lasti. Laupäeva õhtul nõudsime filmi ja popcorn'i ning laitsime ühehääldselt maha kõik sõjafilmid, mille treilereid Matt meile lootusrikkalt ette mängis. Seejärel leidis ta juhuslikult mingi juustuse "lähen lahku-armun uuesti-lähen sõbranna pulma-kohtan kogemata oma eksi"-filmi, mille me tema vastupanust hoolimata heaks kiitsime... aga no ikka jube sitt oli, hahaa! Esimese veerandtunni järel olime sunnitud eksimust tunnistama ja uue filmi valima. Keegi mainis 50 halli varjundi teist osa ja kuigi esimene oli ikka nii silmapaistvalt halb, et jube, otsustasime siiski sellele uue võimaluse anda ja teise osa ära vaadata.

Noh jah. Ei oleks ehk vaja olnud... Ainus lahe asi on see, et mõlemad osad on filmitud Vancouveris, nii et teadsime iga tänavanurka, mida seal näidati. Teises osas vähemalt kuidagi toimus rohkem, aga no loogikat ei olnud jällegi üldse! Ja mõlemad peaosatäitjad on nende rollide jaoks nii valed kui üldse olla annab... Ühtlasi jäi arusaaamatuks, mida oli erilist selles kaks minutit kestvas jänese stiilis seksis, millega Christian ühe filmi jooksul mingi kolmkümmend korda hiilgas ja mis Ana'l jalad täiesti nõrgaks võttis?

Aga muidu oli meil tore. Sõitsime natuke ringi ja käisime metsas jalutamas. Loodus on siin ju nii äge! Keerad enam-vähem suvalisest teeotsast sisse ja jälle mingi kosk. Normaalne, noh!