22 august, 2016

Sisukord

Tihti küsitakse kommentaarides, et kuidas sa üldse Kanadasse sattusid või mismoodi te Matt'iga tuttavaks saite? Tegin lühikokkuvõtte koos daatumite ja paari lingiga, sest pärast pea nelja aastat blogimist ei ole enam lihtne kõiki postitusi läbi lugeda...

- - -

Aastal 2012 otsustasime toonase peikaga aastaks reisima minna ja valisime sihtkohaks Kanada. Kusjuures täiesti lambist. Võib-olla natuke sellepärast, et ühed sõbrad olid seda juba teinud ja paistsid valikuga rahul olevat. Alguses plaanisime (Kanadast midagi teadmata) Torontosse jääda, aga sõbrad (jaa, ikka needsamad) ütlesid, et me polevat Toronto-tüüpi inimesed, pigem juba Vancouver või Calgary. Guugeldades tundusid need kaks linna suht sarnased (appi kui petlik on internet) ja Vancouveri kasuks otsustasime ainult sellepärast, et siin on meri. Vancouverist sai hiljem minu kõige-kõige lemmikum linn ja pole ka ime, sest sellisele ilule on sulaselgelt raske vastu panna.

Ahjaa, enne Kanadasse reisimist veetsime paar kuud Aasias, nii et 2013 jaanuar-märts postitused pärinevad sealt (ettevaatust: suur doos helesinist vett ja valget rannaliiva). Puhkamise käigus juhtus nii mõndagi, kraanist ei tulnud sooja vett, lennujaam kaotas kohvrid ära ega tahtnud enam tagasi anda, turul müüdi lillasid mune ja söödi peaaegu valmishautud tibusid ja nii edasi. Toonased enimloetud postitused olid "Kotisaaga" ja "Coron vol 1".

Märtsikuine Vancouver üllatas 17. soojakraadi, lakkamatu päikesepaise ja lõputu õitemerega. Kõik puud-põõsad-peenrad olid värvidest lookas. Ma polnud elu sees midagi sellist näinud! Ja kuna Kanadas on väga populaarne üürida korterist üht tuba, siis sellest alustasime meiegi.

Järgmiseks oli vaja leida töö - Eestis olin psühholoog ja ka siin lootsin leida midagi sotsiaalvaldkonnast. Nii sattusin autistlike inimeste tugitöötajaks ja pool aastat hiljem sain selle maja juhatajaks. Edasi läks elu huvitavaks, autistid on lõputu huumoriallikas ja töötajad… noh kaldusid aegajalt musta huumori valda. Erinevatest seikadest kirjutasin aastate jooksul näiteks siin, siin, siin, siin, siin, siin ja siin. Tööjutte oli kindlasti veel, aga ma ei jõudnud kõiki linke välja otsida.

Üsna kiiresti sai võõraga korteri jagamisest pehmelt öeldes isu täis, aga kesklinna hinnad olid omaette üürimiseks liiga krõbedad ja kaugemale ei tahtnud me esialgu minna. Aga siis selgus, et tuleb ainult soovida ja ükskõik kui jabur see ka poleks, läheb soov lõpuks täide. Ja nii saimegi uue kodu, kus oli piisavalt ruumi, et kõik soovijad saaks laupäevaõhtuti külas käia. Nendelt üritustelt pärinevad pea kõiki mu kohalikud eesti sõbrad.

2014 märtsis said meie Working/Holiday viisad läbi. Ma teadsin kohe, et tahan kauemaks jääda, alustasin Young Professionals viisa taotlemist ja kuni viimase hetkeni polnud teada, millega kogu närvikõdi lõpeb. Kustav polnud päris kindel, kas Kanadast peaks meie uus elupaik saama ja ühtlasi olnuks tal keerulisem teise aasta viisale kvalifitseeruda, seega ei hakanud üritama ning taotles hoopis pooleaastase turistiviisa.

Sama aasta veebruaris olime tutvunud Matt'iga, kelle tõi seltskonda üks meie ühine sõber. Matt on küll pesueht kanadalane, aga kuna ta isa mõlemad vanemad olid eestlased, tundis ta eesti keele ja kultuuri vastu suurt huvi ning veetis meelsasti kõik laupäevaõhtud toatäie eestlaste seltsis. Ühel sellisel üritusel teatas ta muuhulgas, et lendab juunis mõneks nädalaks Eestisse ja Kustav, kes oli juba ammu kodu järele igatsenud, otsustas, et läheb ka.

Minul olid samal ajal tööl huvitavad ajad, lasime majas remonti teha ja ostsime uue mööbli. Siit see algas ja siin sai valmis.

2014 suvel andsime lõpuks ometi elamisloa taotluse sisse. Sel ajal käis kõik veel paberkandjal ja kogu protsess võttis meeletult kaua aega. Ja närve. NII palju närve! Oktoobri lõpus tuli Kustav korraks Eestist tagasi ja otsustasime selle puhul alustuseks hoopis Mehhikos kokku saada ja nädalakese suvitada. Mu arvuti suri muidugi kohe esimesel päeval ära, nii et muljeid sain jagada alles novembris kui tagasi jõudsime.

2015 veebruaris oli Kustavil Eestis põlveoperatsioon ja ta pidi koju tagasi lendama. See oli kõige keerulisem aeg, sest elamisloa taotluse protsess ei liikunud mitte kuskile, korteriomaniku poeg kolis mu külalistetuppa, kogu privaatsus oli korraga kadunud, seejärel otsustas omanik korteri üldse maha müüa ja iga mõne aja tagant käisid huvilised seda vaatamas ning mina ei teadnud, mille järgi uut üürikat valida, sest üks versioon oli, et Kustav tuleb suht kohe tagasi ja teine, et alles sügisel.

Aga siis leidsin täiesti juhuslikult sellise kuulutuse, millel tundsin kohe oma tulevase kodu ära ja algas võidujooks, et teistest huvilistest parem olla. Algas elu kanade ja ämblike keskel. Kodu ise oli muidu selline väike ja nunnu.

2015 kevadel otsustasime Kustaviga lahku minna, olime ju selleks ajaks peaaegu terve aasta teine teisel pool maakera elanud ning mingit head lahendust ei paistnud. Mõned kuud jõudsin vallaline olla ja oli päris lõbus, aga suvel hakkas mu hea sõbra Matt'i külmkappi üllatuslikul kombel mu lemmikšokolaadi tekkima, üks asi viis teiseni ja mingil hetkel oligi mul uus boyfriend.

Edasi vehkisin mina tööd teha (küll klientide, küll töötajatega maadeldes) samal ajal kui Matt viimast aastat arstiteaduskonnas rabas. Vähestel vabadel hetkedel õppis ta eesti keelt ja mina muudkui blogisin, et kui ebaloogiline see on (proovige ise välismaalasele tõlkida sõna "minema" käänamine, kus kõik muudkui "lähevad"; kõigest muust veidrast rääkimata).

Suve lõpus viskasime näppu minu suure lemmiku Foo Fighters'i kontsertil, kuhu olin juba detsembrist saadik minna tahtnud (siis tulid piletid müüki ja said muidugi kohe otsa ka), aga teatavasti läks kogu 2015. aasta viisade/elamislubade segaduse tähe all, kus vahepeal seisin silmitsi riigist lahkumise hirmuga ning siis jäin tööluba uuendades hoopis Kanadasse lõksu, nii et mingi kontserti etteplaneerimine ei tulnud üldse kõne alla.

Tööl oli vahepeal konstantselt hullumaja, sügisel käisime korra Las Vegas's ja talvel mu parima sõbranna juures New York'is, vahepeal jõudsin lõpuks ometi kohalikud load teha ja auto osta, mis tegi mu elu ja liikumise hoobilt lihtsamaks.

2016 märtsis tutvusin lähemalt Kanada arstide residentuurisüsteemiga, mis on Eesti omast totaalselt erinev, mistõttu kirjutasin selle ka pikemalt lahti. Sinnamaani olin arvanud, et Matt'i plaan kuskile väiksemasse kohta kolida on rohkem nagu soovmõtlemine, kuniks ühel hetkel ehmatusega mõistsin, et tal pole kombeks niisama unistada. Märtsis ja aprillis käisime erinevaid maju vaatamas, et leida selline, kus Matt'il oleks suur aed (mille muru ta õilsalt lubas ise niita) ja Anul terve garderoob (sest senises kodus polnud kappigi!).

Minu jaoks tähendas uude linna kolimine suurt muutust ja seda otsust polnud teps mitte kerge teha. Igatahes leidsime aprilli alguses Nanaimosse uue kodu ja kuu lõpus lendasin esimest korda üle kolme (!) aasta Eestisse perele ja sõpradele külla (peaasjalikult ema juubelile), jättes Matt'i Kanadasse lõpueksameid kirjutama (kes pikemalt on lugenud, teavad, et Matt on kõvasti suurem Eesti-fänn kui mina). Tagasi jõudes andsin tööl lahkumisavalduse ja osalesin nädal aega järjest erinevatel Matt'i koolilõputseremooniatel. Aga enne seda sain kätte alalise elamisloa, mille nimel olin aastaid võidelnud ja unistanud ning lugematu hulga närve kulutanud.

2016 juunis kolisime Nanaimosse ja sealt edasi algas täiesti uus elu. Ostsime karbitäie tibusid, ehitasime neile väikse maja ja sisustasime enda suurt. Siinkohal loodetavasti seiklused jätkuvad…


Aitäh, et kaasa elate,

Teie Anu

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

18 august, 2016

Aiauudised

Kanada kaubandus ei väsi mind üllatamast - osadel poodidel on poliitika, et kui leiad mujalt täpselt sama toote, aga parema hinnaga, annavad selle toote sama hinnaga või lausa 10% odavamalt. Ehk siis kas "meet" (kohtuma) või "beat" (lööma). Ma olin neid reklaame näinud küll, aga arvasin, et niisama praalivad.

Matt ostis mõni aeg tagasi sae ja ükspäev leidis, et sama saag on teises poes soodushinnaga. Pakend oli veel avamata ja läksime sellega poodi tagasi. Matt näitas telefonist kodukat, kus samal sael parem hind oli, müüja viskas korra pilgu peale ja küsis juhatajalt kindluse mõttes üle, et kas see on meet või beat juhtum, juhataja kehitas õlgu, ütles, et mina ei tea, tee beat. 60 dollarit anti tagasi, kuigi teise poe hind oli ainult 50 dollarit odavam.

Täielik müstika on see, et mingit tõestust nad odavamast hinnast endale ei tahtnud, kuskile kirja ei läinud, et mis poe hinda "löödi". Lihtsalt jumala lambist anti ports raha tagasi. Ma vist ei harju sellega mitte kunagi ära!

Teine asi, millega ma kuidagi harjuda ei suuda, on siinne loodus. Kogu aeg on selline tunne nagu välismaal oleks. Noh... olengi ju! Ja loomad! Vancouveri saarel, kus ma elan, on palju puumasid. Hämmastavalt tihti mainivad inimesed täiesti suvaliselt jutu sees, et nägid matkamas käies puumat ja pidid vaikselt tagurpidi eemale kõndima. Karude nägemist üldiselt ei mainita, sest neid on nagunii kõik kohad täis. Uudistes on kah iga mõne aja tagant klipp, kuidas keegi telgis istub ja telgi ümber jalutavat karu filmib. Ja iga jumala kanadalane ütleb, et nad on suht ohutud! Ohutud?! Me räägime KARUST!

Meil on ju Eestis kah karud, aga ma pole seal metsa minnes kunagi mõelnud, et mis ma teen kui karu vastu tuleb? Siin ma ikka naljalt lihtsalt ei lähe omaette metsa. Puumaga pidi selles mõttes lihtsam olema, et tema ei jää enamast risti ette, vaid jälitab tagantpoolt. Vahva noh. Matkad mõnusasti ja puuma matkab kannul. Ma ei tea… Ei tahaks nagu hästi. Kellele mäluvärskendust vaja, palun, siin ta on:


Esimesel aastal kui Kanadasse kolisin, tundusid kotkad tohutult erilised. Mäletan, et sai auto kinni peetud, lummatult taevasse vaadatud, paarkümmend pilti tehtud… Nüüd on nii, et "appi, see kuradima kotkas tuleb jälle kanu sööma!" Kui ma kuskil kaugemal aianurgas olen kössitanud, lendavad vahel niimoodi üle aia nagu väike lennuk oleks läinud - vuhhh vuhhhh.

Kanad on õnneks kõik veel alles. Ma ei tea kui kauaks, sest aedikul pole ikka veel võrku peal ja Matt'il on augustis umbes selline graafik, et ta haiglast väljas eriti ei käi. Täna näiteks alustas 7.30 ja koju jõuab kuskil südaööks. Iga 2-8 nädala tagant töötavad residendid erinevates osakondades, Matt teeb augustis palliatiivset ravi ja lisaks mingeid üldvalveid ka. Iga päev tuleb koju, näost hall ja räägib järjekordse loo sellest, kuidas keegi ära suri ja palatitäis sugulasi südantlõhestavalt nuttis.

Me käisime ükspäev langevaid tähti vaatamas. Jõudsime randa, viskasime pikali ja nii romantiline oli! Matt mainis midagi, et iga kolme minuti tagant pidi langema ja midagi oli kümne sekundiga ka (ma ei mäleta mis). Selle viimasega meenus talle, et surmaeelsed hingetõmbed pidavat kah nii umbes iga kümne sekundi tagant käima ja demonstreeris, et mismoodi need kõlavad. Nii romantiline noh! Siis jõudsid sõbrad ka kohale, teine seltskonnas olnud arst teeb augustis üldkirurgiat, sellel olid juba mingid omad soolikalood ja nii nad seal vahetasid muljeid. Tähistaeva all.

Tähed on siin muideks täiesti valede kohtade peal!

Ja linnalaps Kairi käis mul maal külas:


Aga kanadega on see värk, et tahame nende aediku väiksemaks ehitada ja pesukaru-kindlalt ära katta (pesukarud on ülimalt osavad), mistõttu peab seda tingimata Matt tegema. Mina olen viimased päevad ainult kaevamisega tegelenud. Seal, kus eelmistel omanikel oli kasvuhoone, kõrgusid meetrised ohakad ja muu hein, kasvuhoone alus oli üles võtmata ja aianurga ehitamisel jalgu jäänud tellised ja lõkkematerjal istus kah seal. Mul läks vist terve nädal, et see kõik jalust ära saada. Kaks korda astusin peaaegu maole peale, neile ju meeldib kõrge hein.

Saate nüüd aru, miks mul oli tingimata vaja see osa aiast korda saada?

Kui kogu ebavajalik sitt eest ära sai, tundus, et nüüd on peaaegu valmis. Siis hakkasin kaevama ja appi kui raske töö see on! Osade kohtade peal oli mulda liiga vähe, alt tuli kalju vastu, nii et pidin tunneli tegema, mis tuli värske mulla ja väetisega täita, et põõsas kasvama läheks. Ülejäänud platsiga polnud üldse mingit plaani, aga sain asja käigus aru, et ohakate juured tuleb kindlasti välja võtta ja lõppkokkuvõttes kaevasin kogu selle asja kaks korda läbi, et täiesti puhtaks saaks.

Eriline nöök, et kanad on nüüd otsustanud vihmausse mitte süüa. Vaatavad sellise näoga, et miks sa selle siia tõid? Neil käivadki asjad faaside kaupa. Vahepeal oli mingi kaks-kolm päeva, kus nad mind täiesti paaniliselt kartsid ja karjudes laiali põgenesid iga kord kui vaatevälja sattusin. Kui see üle läks, olid jälle sõbrad nagu poleks midagi juhtunud.


Kui kaevetöö valmis sai, tundus järjekordselt, et nüüd on kõik. Viska ainult põõsad sisse ja… Aga noh, kalju, mille peale põõsad läksid, oli kahes suunas kaldu ja 40 kotti mulda tuli auku ajada - see polnud üldse nii lihtne nagu alguses tundus. Kui tehtud sai, mõtlesin, et viin ennast tänutäheks kohvikusse, aga olin nii väsinud, et vajusin diivani sisse ja lürpisin klimbisuppi. Kogu glamuur on kadunud, ma ütlen! Õnneks hakkab aed vaikselt ilmet võtma, küll siis on aega kohvikus käia ja tööle minna.

Nende põõsastega tahtsime naabri magamistoa aknad ära varjata, et tagaaias olev istumisnurk täiesti privaatne oleks. Miljon korda sai mõõdetud, et kust kuhu see põõsarida ulatuma peaks ja väga hästi läks korda. Loodetavasti hakkavad nüüd kiiresti kasvama. Kõrvale tahaks ühe sireli panna ja ette külvame ilmselt muru. Ma ei jõua ära oodata seda aega, mil mul küünealused kogu aeg mullased ei oleks.


Blogi FB sõpradega saab liituda siin: https://www.facebook.com/seiklusjutud

13 august, 2016

Kanapreilid

Kanade võtmine oli nii õige otsus! Nad vajavad minimaalset hoolt, pakuvad maksimaalset meelelahutust ja kasvavad sellise hooga, et vahel vaatan mõne kolm päeva tagasi tehtud pildi pealt, et appi, kas nad olid alles eelmisel nädalal nii väikesed või?

Mingil hetkel tekkis neil tobe komme oma toidunõu külili keerata ja sööki põrandalt nokkida. Mitu päeva järjest läksin täiesti närvi, et no miks te ometi peate sellist segadust tekitama? Kaebasin Matt'ile ka ja Matt ütles, et võib selle nõu kruviga põranda sisse kinni keerata. Aga ükspäev panin aluse toitu täis, viisin kuuti ja jäin ise sinna vahtima… ning avastasin, et kanal ei mahu ju pea august sisse! Enam-vähem saab kätte, aga põhi on ikkagi liiga kaugel ja siis nad tõmbavad jalaga nagu õues siblides ja ongi külili. 

Ma tundsin ennast nii süüdi! Vaene väike kana! Või noh... suur kana. Sööginõu oli ju ikka veel see tibude oma, kuidas ma üldse ei mõelnud, et need augud ühel hetkel väikseks jäävad?!


Tõime siis uue sööginõu, sellise, mis on nagu torn, et söök vajub ise allapoole, ei pea iga päev täitma. Jooginõu on ikka veel vana, nii et uue vee panen neile igal hommikul, aga tegelikult on uus jooginõu juba ammu olemas, me pole lihtsalt selle ülesriputamisega tegelenud. Kui see paika saab, elavad kanad kolm-neli päeva täiesti iseseisvalt ära, ilma, et ma neid kordagi vaatamas käiks (mis tähendab, et võime pikaks nädalavahetuseks linnast välja sõita).

Koristamise osas pole ma veel päris õiget rütmi saavutanud. Iga kahe nädala tagant vahetan kogu saepuru välja, aga vahepeal tegelikult pühin suuremaid junne kuudist õue. Nad situvad ikka ohtralt! Seda, kuidas kanad suuremaks lähevad, ma üldse ei näe, ainult pildi pealt võrreldes saan aru, et kasvavad. Aga seda, kuidas junnid suuremaks lähevad, panen peaaegu iga päev tähele! Sõbranna koer Sampson, keda vahel hoian kui perenaine haiglas ööpäevaseid vahetusi teeb, laseb enam-vähem samas suuruses julki! Sampson oleks ilma karvadeta ilmselt kanadest väiksem, nii et aus värk. 

PS! Leia pildilt juhuslik jänes.


Kanad on kohutavalt uudishimulikud, iga uue asja peale on selline elevus, et anna olla! Ja nad on ära õppinud, et minu käest saab tavaliselt midagi head (vihmausse või maisitõlvikuid), nii et kui ma nende aia poole kõnnin, jooksevad enamasti vastu. See on lihtsalt nii soe tunne kui väike kana laperdades sinu poole jookseb ja "bagaak" karjub.

Puhastasin aianurka sodist ja puutokkidest ning leidsin sealt ideaalse õrre. Neil üks madal juba tibuajast oli, aga sulaselgelt pidi midagi kõrgemale ka panema, et nad aknast välja näeks. Oh seda rõõmu kui õrs paika sai (osad on ilmselt juba Instagramist näinud)! Pärast paigaldamist saime aru, et madalam õrs on ju kõrgema all ja kes end sinna sätib, riskib gravitatsioonist tulenevate hädadega ehk võib junniga pihta saada, aga eks nad ise vaatavad, kuidas hakkama saavad.

Ükspäev jättis Matt kanaaia värava lahti ja tuli mõne aja pärast tuppa minu käest küsima, et kus kanad on? Kuskilt ei paista. Ja no täielik müstika, käisime terve hoovi läbi, kiikasime naabri omasse ka ja ei midagi. Ühest aianurgast kostus hästi vaikselt "tsiip-tsiip", mis andis märku, et kuskil nad ikkagi on. Üsna napilt enne seda kui olin valmis uskuma, et kanad lihtsalt nähtamatuks muutusid, leidis Matt nad ühe põõsa alt, mille oskad maani ulatusid. Milline kergendus! 

Nädalake hiljem läks Matt õhtul kanamaja uksi kinni panema ja sai järjekordse šoki - kanad jäljetult kadunud. Seekord veelgi müstilisemalt, sest värav oli kinni ja kuhu nad siis ikka nii väga minna said?! Õues polnud ja kuudis ka mitte. Pime muidugi kah (pildi tegi välk valgeks). Lõpuks avastasime nad rõõmsalt munakastide piirde pealt tšillimas.


Piire sai sinna kohe alguses pandud kui nad veel tibud olid. Mõtlesime, et varjame selle osa nende eest ära, on vähem koristamist. Mune ei tule ju enne novembrit või nii… Aga nüüd selgus, et ka pesades on junne, nii et naiivsed olime hoopis meie, arvates, et kana ei tea, mis seina taga on. Tegime munakastide taga oleva luugi lahti ja leidsime oma preilid kohe üles:


Jättes kõrvale need paar väikest atakki, mis nad meile põhjustanud on, on kanad ikkagi kõige tänuväärsemad lemmikud üldse. Eriti kui veel munele ka hakkavad!

12 august, 2016

Soolaleivakas

Kodu sisustamine on väga mõnus protsess, kuigi seekord kujunes kõik kuidagi iseenesest, ma ei saanud arugi, kuidas korraga kogu mööbel paigas oli ja omavahel klappis. Näiteks helehallid toolid ostsime juba kuu aega enne diivanite tellimist ära ja see, et peaaegu täpselt sama värvi diivanid leidsime, oli puhas juhus. Minu beežikas tugitool oli omakorda juba aasta enne diivaneid olemas ja kuigi olime mõlemad veendunud, et see supermugav mööblitükk lihtsalt peab elutuppa jääma, kartsin, et mis siis kui ta lõpuks sinna üldse ei sobi… Kui diivanid paika said, jäi tugitooli vaadates mulje, et nad on ühest komplektist. Jumala juhuslikult!

Kohvilaud kuulus endistele omanikele ja Matt'ile see hullult meeldis. Mitu korda oli jutuks, et peaks neile helistama ja küsima, kas nad oleks nõus selle meile müüma? Kõne jäi tegemata, aga kolimispäeval selgus, et ainus asi, mis nad maha olid jätnud, on seesama kohvilaud. Ideaalne!

Lambid ja kardinad jäetakse kolides alati majja, külmikud-pesumasinad ja muu taoline samuti. Kõik, mis on kuskile kinnitatud, kuulub majaga kokku. Kardinad, nagu juba varem mainisin, vahetasin kohe välja (v.a ribad) ja laelampidest ei ole ma samuti suuremas vaimustuses, aga las esialgu olla.

Matt ükspäev meenutas, et mäletad, kuidas sul oli tingimus, et peab palju suuri aknaid olema ja et kustpoolt päike peab paistma… See maja on ideaalne - hommikuti paistab kööki, päeval kaminaseina ning õhtul diivanite taga olevasse suurde aknasse ning mõlemasse külalistetuppa. Mulle hullult meeldib õhtune päike, see soe ja kollane.

Halli värvi elutoa seina taga on väiksem külalistetuba ja koridorist otse läheb suurem külalistetuba. Köögi taha jääb külaliste vannituba, selle ust ei ole pildilt näha. Ja see koridor, mis sinna viib, jõuab välja meie magamistuppa.


Maja on kergelt kallaku peal, alumisel korrusel on garaaž (see jääb kohe trepi kõrvale, külalistetubade alla), Matt'i kontor ja majapidamisruum (sellest pean ükskord eraldi kirjutama). Koridori lõpus ehk pesuruumi kõrval on uks, kust pääseb sviiti, mida me välja rendime. See uks on alati lukus, sest üürnikel on eraldi sissepääs maja taga. Kui kunagi tulevikus peaksime ruumi juurde vajama, hakkaks selles osas ilmselt meie külalised peatuma. Sviidil on elutuba, köök, magamistuba ning maja suurim vannituba. Kõik nende aknad (v.a vannituba) avanevad hoovi poole, aga kuna seal on kallak ja kaljujupp läheb üles, siis tegelikult nad aeda praktiliselt ei näe. Nii et neil on oma väike aed ja meil on oma suur aed. 

See oli muuseas mu põhiline murekoht, et enamike majade sviitide aknad vaatavad lihtsalt otse tagahoovi ja selles mõttes nats nõme, et privaatsust ju pole. Nii et läks jälle õnneks. Üürilised on meil kah eriti head juhtunud ja enamik aega ei tule meeldegi, et seal keegi elab.

Aga lähme nüüd jälle üles! Kanadas on kombeks, et master bedroom'i juurde kuulub garderoob ja eraldi vannituba. Nii mugav! Ma ei tea, miks see Eestis veel väga populaarne ei ole, võib-olla on majad natuke väiksemad või tundub nagu ei oleks lisa-vannitoal mõtet, aga appi kui hea lahendus see on!

Ühtegi seina me üle ei värvinud, jäi nii nagu oli. Matt'i isa arvas, et tulevikus võiks kõikidest magamistubadest vaibad üles võtta ja need parketiga asendada, aga mulle just meeldivad need pehmed vaibad! Muuseas, Kanadas saab igast toidupoest vaibapuhastusmasinat rentida ja kui sisse kolisime, pesi Matt sellega kõik vaibad üle. Ainus, mis must tundus, oli trepp, aga see läks nii ludinal valgeks tagasi, et nüüd ma enam üldse ei põe kui peakski midagi maha kukkuma ja vaiba ära määrima.


Magamistoa vannitoas on dušš, külaliste omas vann. Külaliste vannituba jääb magamistoa uksest vasakule ja see koridor, mis pildilt näha on, läheb elutuppa. Otse paistab väiksema külalistetoa uks, suurem jääb garderoobi ja vannitoa taha.

Terrassile saab nii köögist kui magamistoast ja sealt viib väike trepp aeda. Ma peaks ükspäev aia poolt ka pilti tegema, siis on võib-olla paremini aru saada.

Külaliste vannitoa vann on see tüüpiline Kanada variant, mis ühes tükis üles läheb. Olevat lihtsam puhastada kui plaate. Puhastamist ei tee muideks sugugi lihtsamaks asjaolu, et dušiotsik on seina küljes kinni ja seda liigutada ei saa. Magamistoas on õnneks normaalne dušš.


Külalistetubadest oli juttu juba varem ja seega on soolaleivapidu nüüd peetud! Tore, et läbi astusite :)

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

07 august, 2016

Aususest

Kanadas on nii paljud asjad aususe peale üles ehitatud. Näiteks käisime sõbrannadega mustikafarmis - põõsad on majast ja kõrvalhoonetest kuskil kilomeetri kaugusel, autoga peab sõitma. Pargid heinamaale, korjad anumad täis, sööd nii palju kui kõhtu mahub, paned saagi pagasnikusse ja siis sõidad tagasi. Vahepeal pöörab mitu teed kõrvale, ei pea isegi majast mööda minema kui ei taha. Maja juures on ilusamate ilmadega nii palju autosid, et selles saginas pole kellelgi aega tähele panna, kas kõik maksavad või mitte. Võtad oma ämbrid-karbid pagasnikust välja, ootad nats järjekorras, kaalud ja maksad.

Kanadas ei tule kellelgi pähegi, et maksmata ära sõita! Lugesin just, kuidas Eestis mõnel põllult juurikad ära varastatakse, sellega seoses tuli meelde.


Ükspäev viisin taarat. Anti paar hiiglaslikku kotti ja paluti purgid-pudelid eraldi panna. Leti ääres pidin ise ütlema, mitukümmend tükki igas kotis on, selle alusel sain raha.

Kui praamiga Vancouverist Nanaimosse tulla, on ukse peal noormees, kes piletid ära korjab, aga Nanaimost Vancouverisse minnes on lihtsalt poolel teel koridoris mingi nõu, kuhu lipik visata. Mul sõbrad rääkisid, et magasid esimene kord selle koha täitsa maha, alles teist korda minnes said aru, kuhu pilet jätta. Keegi ei kontrolli ka.

Poodidel on alati väljapanek ukse ees, näiteks puuviljad ja lilled, juba enne sisenemist saab šoppama hakata, aga ma ei kujuta ette, et keegi sealt midagi võtaks ja maksmata minema kõnniks. Ja iseteeninduskassadel ei ole mingit kontrolli, töötaja tuleb ainult siis kui millegagi hätta jääd. Toidupoodides ei ole muidugi turvamehi ka, kes sul sabas käiks. Ja kui ma oma kauba ise kotti laon, ütleb kassapidaja alati "aitäh". WTF! Jah, kolme ja poole aastaga pole ma veel sellesse punkti jõudnud, et lubaks kassapidajal oma kaupa pakkida. Mul on riidest kott ja mulle meeldib ise paigutada. Selles poes, kus kõige tihemini käin, on nii, et müüja mitte ainult ei lao asju kottidesse, vaid ka paneb need kotid sulle ilusasti kärusse ära. Minu meelest täiega imelik kui ostja niisama passib ja müüja tema ostudega võimleb. Ma ei tea, mis neil kodus toimub - kuidas kaup autost tuppa ja kotist külmkappi jõuab?

Kilekotid on siin kuskil poole väiksemad ja kõvasti õrnemad kui Eestis, mis tähendab, et igasse kotti mahub ainult linnunokatäis nänni ja ka siis pannakse tihtipeale veel topeltkott, et katki ei läheks. Mul tuleb külm higi otsaette kui seda pealt pean vaatama! Miljon kotti tekib ühe poeskäiguga ja nad on liiga pisikesed, et neid prügi jaoks kasutada või üldse millekski kasutada.


Me käisime ükspäev mingist supermarketist mulda ja väetist ostmas. Pakendid olid väljas hunnikus, mina veel mainisin, et võtame käru, laome peale, aga Matt kõndis otse poodi, võttis mingid muud asjad, mida vaja oli, kassas makstes ütles, et tal on nii-ja-nii mitu kotti mulda ka vaja, see löödi arvele lisaks ning väljas jäi üle ainult auto ukse ette ajada ja muld sisse laduda. Keegi ei tule küsima, kas sa maksid ka või niisama võtad mulda.

Eile ostsime aiatoolid. Toolid olid ukse ees virnades, käisime sees, võtsime mingid mutrid ja asjad, kassas ütlesime, et tahame kaheksat tooli ka, Matt näitas hinnasildist tehtud pilti, maksime ja õues jäi üle vaid toolid autosse laduda. Ise korjad sealt virnast nii palju kui vaja oli.

Ma olen Facebook'is mingi Nanaimo vargalugude grupi liige, inimesed jagavad seal kogemusi, et mis piirkonnas neil miskit kaduma on läinud. Pooltel juhtudel vangutan lihtsalt pead, sest osad lood on sellised, et jalgratas varastati maja eest ära, "kas tõesti ei saa enam ööseks omaenda maja ette kah asju jätta, ilma et keegi neid ära varastaks?" Otse loomulikult ei pane nad siin midagi lukku, niisama seisavad. Ja majaesine on tavaliselt lahtine, ei ole aeda ümber. Või siis jätavad mingid kallid tööriistad/fotoka/läpaka autosse istme peale ja on hullult nördinud kui narkomaan akna sisse lööb ja saagiga minema kõnnib.

Ja endiselt hämmastab mind see, kuidas kõiki asju saab poodi tagasi viia. Kui meil aianurgas see istumisplats valmis sai, jäi hunnik kive üle. Matt ütles, et see on loomulik, sest neid ostetaksegi 10% rohkem kui tegelikult vaja peaks minema. Mina muidugi ohkasin, et nojah, aga nüüd istub see kümme protsenti meil murul ja peame välja mõtlema, kuidas neist lahti saada. Matt imestas, et mis mõttes? Need viime ju poodi tagasi!

Ehituspoest saab väikest kastiga kaubikut rentida, sellel on mingi imeodav kahe tunni hind. Igasugune muu transporditeenus tuleks oluliselt kallim. Võttis siis selle, ladus kivid peale ja viis ära ning kui kaubikut läks tagastama, selgus, et kuna tal kulus kahe tunni asemel veidi üle ühe, siis sai enam-vähem poole hinnaga. Osa rahast anti lihtsalt tagasi.

Ma ei saa aru, kuhu ma sattunud olen?!

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

05 august, 2016

Aiavärgist

Meil on hästi tore naabrionu, kes kasvatab kõikvõimalikke aiasaadusi ja muudkui kutsub korjama. Nagu vanemate inimestega ikka - neile meeldib jagada. Kohe nii palju meeldib, et kui mind õues pole, ilmub moonakott ukse taha. Kella ei lase, lihtsab jätab sinna. Alati ütleb, et igal ajal võib minna ja kõike võtta, isegi kui teda kodus ei ole. Näe, mul on uus vanaisa.

Teise poole naabreid pole me kahe kuu jooksul veel kohanud. Matt ükspäev peaaegu kohtas, oli maja ette sõites kedagi väljas seismas näinud, aga nad põgenesid kiirelt tuppa, enne kui Matt autost välja sai. Õues nad üldse ei käi, aed on muidu ilus, aga see on vist rohkem aknast vaatamiseks tehtud.


Mul said herned valmis! Nii lahe kui oma herned on! Ahjaa, herneid külvates oli korraks blond hetk, et muudes pakendites olid seemned, aga hernepakis… kuivatatud herned. Tegelikult ju teadsin, aga poes tundus loogiline koos muude seemnetega ka pakk herneid osta ja pisikese paki eest sama summa maksta, mille eest toidupoes terve kilo oleks saanud. Ja nüüd mõtlengi, et huvitav, kas toidupoe omad läheks ka idanema? Toidupoolise osas on siin ju ikka suht Ameerika, iial ei tea, mis jamaga asjad töödeldud on. Ja noh, kuna mul nüüd täitsa oma herned on, saan ju neid kuivatada ja hiljem mulda pista. Mis tõstab omakorda päevakorda küsimuse, et kui ma sel aastal veel ühte hernelaari tahaks, kas võin siis täitsa värske herne mulda panna või peab selle enne ära kuivatama? On jah loll küsimus, aga kuskilt peab tarkus tulema!

Muide, paar nädalat tagasi mainis keegi kommentaarides, et Nanaimost saab Vana Tallinnat osta ning jättis poe nime. Eile juhtusime sealt mööda sõitma ja ütlesin Matt'ile, et näe, siit saad uue pudeli. Matt vastu, et kust sa seda võtad? No keegi blogis ütles. Tema jällegi arvas, et see on küll täiesti lamp, et keegi blogis teab, millises Nanaimo poes Vana Tallinnat müüakse…

Astume sisse ja no ei ole üldse maailma kõige suurem alkopood. Matt jalutas kohe likööride juurde ja teatas täiesti veendunult, et näe, ei ole! Vaatasime siis kõrvalriiulisse ja… on! Saate aru?! Täiesti suvaline Nanaimo külapood müüb Vana Tallinnat, kusjuures pea 10 dollarit odavamalt kui seda Vancouverist saab.

Sügavalt hämmeldunud Matt hakkas juba rohkem huvitatult uurima, et kuule, kes see oli, kes teadis, et siit Vana Tallinnat saab? Ja no mina ju ei tea! Keegi lihtsalt jättis kommentaari.

Ae, kes sa oled? Kergita saladuseloori! :)

Toidu/joogiteemadest veel niipalju, et kui Kanadasse kolisin, ei leidnud kuskilt normaalset juustu. Juustupakk peab ikka pontsakas olema, aga siinsed kõige levinumad on hoopis pikad õhukesed liistakad. Tõin just uue juustu, tegin teile pilti. Jumala vale kujuga, onju?! Juustule sättisin sõbraks kõige tüüpilisema piima, mis on neljaliitrine, sest noh, nende kolme (!) nädala jooksul, mis ta säilib, võib neli liitrit ära kuluda küll. Meil tavaliselt ei kulu, aga väiksem pakk on enam-vähem sama hinnaga, nii et vahet pole.


Meil on kõva haljastamine käsil, mis tähendab, et mina pean auke kaevama, sest Matt on kogu aeg tööl. Täna oli terve päeva kliinikus, vahepeal käis korra kodus söömas ja õhtuks läks haiglasse valvesse. Õnneks ei ole Nanaimo residentuuris öövahetusi, õhtune valve saab südaööl läbi. Ainult see kuu või kaks, mis ta sünnitusosakonnas töötab, on mõned vahetused hommikuni, sest beebid tavatsevad ilmale tulla kellaajast sõltumatult.

Ahjaa, ükspäev käisin Vancouveris, et sõbrannadega kokku saada, oma rase sõbranna viimast korda ühes tükis ära näha ja Elini käest ema pakk kätte saada. Kohale jõudes selgus, et rase sõbranna oli nii abivalmis, et sünnitas lapse kähku hommikul ära, et ma ei peaks paari päeva pärast uuesti Nanaimost kohale sõitma. Oi mis armas beebi oli! Vaene Matt oli muidugi jälle tööl ja jäi kogu lõbust ilma, aga ta on tutikaid beebisid palju rohkem näinud kui mina, nii et pole hullu.

Ema saatis mulle kõrsikuid, mispeale Matt teatas, et need maitsevad nagu pretzel'id (soolakringel), ainult et magusad ning küsis kommipaki peale üllatunult, et sokid (šoks vs socks)? Ma lasin Elinil beef jerky't ka tuua, sest Kanada oma on tulimagus, ja Matt'ile hullult maitses see eesti variant. Hämmastav, et magus kõrsik on nende jaoks uudis, aga selle peale, et beef jerky't soolasena teha, ei ole nad veel tulnud. Kõrsikupaki pildi peale ta millegipärast naeris tükk aega ja küsis, et kas võib selle tööle teistele näitamiseks kaasa võtta, aga ma igaks juhuks ei lubanud :)


Ahjaa, aiast tahtsin ju rääkida hoopis. Siin oli alguses põhimõtteliselt jupike heinamaad ja vsjoo. Muru oli sisse kolides sõna otseses mõttes põlvini ja igasugu kõrsi täis. Sellega me polegi veel muud asjalikku teinud kui lihtsalt kastnud ja niitnud, aga vaikselt hakkab juba veidi parem välja nägema.

Aia tagumises otsas oli killustikuga kaetud lõkkeplats, mille Matt lasi üles kaevata ja korda teha. Ma vaatan nüüdsest peale tänavakive täiesti teise pilguga, nende ladumine on ikka täielik teadus. Me lasime kolme erinevat värvi kive kasutada, mis annab kergelt kirju üldmulje, olles seejuures ikkagi üleni hall. Varjualuse kokkupanek oli kümme korda hullem kui majatäis Ikea't nagu Matt ütles. Pealtnäha tundub, et paar pulka ja katus, aga tegelikult koosnes miljonist detailist, lisaks oli iga katusepleki tükk mõlemalt poolt kilega kaetud ja see kile ei tulnud üldse kergelt lahti.

Kui plats valmis sai, alustasime hajastamisega. Auke kaevates selgus, et pool aeda on kalju peal ja mullakihti ainult pool meetrit. Selles sügavuses teatavasti mingit suuremat puud ei kasvata. Teisel pool on õnneks rohkem mulda. Plangu peab ka veel üle peitsima, aga ma ausalt öeldes läheks nüüd parema meelega hoopis tööle, see päikese käes passimine on mu vaikselt juba teise rassi küpsetanud.

Teise aiaäärde on vaja ühed suuremad põõsad panna, mis praegu pottides oma aega ootavad, aga seal on hetkel hunnik kive ja lõkkematerjali, mis tuleb alustuseks kuhugi mujale tassida. No ja mulda on liiga vähe, seda tuleb korralik kiht lisada ja maad tõsta, et taimedel oleks kuskile juuri ajada. Huvitav on see, et kui siis suure rügamise tulemusel mingi nurgake valmis saab, näeb kõik nii loomulik välja nagu oleks need põõsad seal eluaeg kasvanud. Ma vaatan teiste inimeste aedu ka juba täitsa uue pilguga :)


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

03 august, 2016

Vanga ennustab

Lugesin täna hommikul Õhtulehest, et Vanga ennustuse järgi on Obama viimane president. Artikkel rääkis veel muustki ja andis muuhulgas täpsed aastaarvud, mis ajaks on moslemid Euroopa vallutanud, jäämassiivid ära sulanud ja teadlased organite kloonimise selgeks saanud. Edasi selgus, et 2130. aastaks õpivad inimesed tulnukate abiga vee all toime tulema ja osa tsivilisatsioonist kolibki ookeanisügavustesse elama… ee okei… ning aastaks 3797 (paluks mitte segamini ajada aastaga 3796 ega ka mitte aastaga 3798) on elu Maal surnud:


Ma saan aru küll, et kui juba Õhtulehte loed, ei tasu ootusi teaduslikus mõttes väga kõrgeks ajada, aga mulle meeldis, et Vanga on nii kõva statistikaga lagedale tulnud, et aastal 5078 on täpselt 40% inimestest universumi piiridest lahkumise vastu. Väike sektordiagramm oleks võinud kah kõrval olla, sest mind jäi ikkagi painama, et kui paljud ülejäänud 60% hulgast olid universumist lahkumise poolt ja kui paljud vastasid "ei oska öelda".


Ükspäev arutasime siin religiooniteemadel ja sellega on teatavasti nagu ennustamisega - tõe ja muinasjutu vahekord on pehmelt öeldes ebaselge. Küsimus oli siis selles, et pea iga religioon ütleb, et tuleb õiget jumalat kummardada, aga kust kurat sa tead, milline neist õige on? 

Meil on sõprade paar, kes kumbki täiesti erinevat usku, aga mõlemad väga usklikud. Lapsi veel ei ole, aga kumbki tahab lapsed omas religioonis üles kasvatada. Asja teeb keeruliseks see, et pereringis ei saa äärmuslikuks minna ja otse välja öelda, et "issi jumal on väljamõeldis, ära teda kuula", sest varem või hiljem saabub hetk, kus laps küsib vastu, et mille järgi sa tead, et sinu jumal on päris ja issi jumal ei ole?

Jutt algas üldse sellest, et mõlemad on arstid ja naine olevat residentuuriprogrammide valiku ajal usinalt palvetanud (aga sai ikkagi kõige kaugema valiku, mis ta elu pea peale keeras). Kutt sai arstiteaduskonda sisse alles viiendal katsel, hoolimata sellest, et samuti palehigis palvetas. Matt, vana ateist, sai oma nr. 1 valiku Nanaimo ja kõige parema kliiniku Nanaimos… tadaa… täitsa ilma palvetamata.

Mina usun igasugu "tee teistele seda, mida sa tahad, et sulle tehtaks" ja muid taolisi asju, mulle meeldib ennustamine ja põnev on näha, mis sellest täppi läheb, ma usun mingi piirinini, et vaimud on olemas jne. Aga erinevate religioonide puhul kerkib kohe hunnik küsimusi ja otsad ei lähe omavahel kokku.

Matt siin mainis, et moslemitel (olid need moslemid?) on see värk, et mida rohkem "uskmatuid" end ära tappes kaasa suudad võtta, seda paremale tasemele paradiisis pääsed ja siis veel mingi värk, et kui palju imeilusaid neitsisid sind seal ootamas on. Moslemite jumal on ilmselgelt mees (miks nad alati mehed on, ah?), aga mul tekkis muuhulgas küsimus, et mida püha raamat naiste kohta ütleb ja kust nad võtavad igale tüübile mitukümmend neitsit? Burkadesse peidetud daamid ei näe üldse nii mässumeelsed välja, et nad karjakaupa kurja korda saadaks ja karistuseks orjalaagrisse peaks sattuma.

Ma pean seda religioonivärki ikka natuke lähemalt uurima hakkama...

31 juuli, 2016

Kanada eripäradest

Mul tuli üle pika aja jälle paar Eesti-Kanada erinevust meelde!

Kanadas ei tea keegi oma voodi mõõte, aga kõik oskavad öelda, on see double, queen või king. Voodipesu, tekke ja patju ostetakse samuti nime järgi. Ei pea mõistatama, et milline tekk võtta, et see voodi kenasti ära kataks ja samas liiga pikalt üle äärte ei jääks rippuma. Patjadega sama lugu, näiteks king padjad on kuskil meeter laiad ja poes tunduvad naljakalt piklikud, aga voodisse sobivad valatult, täpselt äärest ääreni.


Pesumasinaga on sama värk - ei ole 40/60/90-kraadist pesuprogrammi ega ka puuvillane/delikaatne/vill, vaid lihtsalt cold/cold, warm/cold, warm/warm, hot/cold. Ühesõnaga valid kas külma, sooja või kuuma. Keegi ei tea, mis temperatuur see siis täpselt on, peaasi, et puhtaks saab. Ja peaaegu igaühel on kuivati ka, see on siin kuidagi nii iseenesestmõistetav. 

Kusjuures üks loogiline asi, mida Kanadas jällegi väga harva esineb, on põrandaküte. Eestis on minu meelest kõigis vähegi uuemates vannitubades soe põrand, aga Kanadas olen seda ikka üliharva kohanud. Ma ei saa üldse aru, miks? Nii lihtne paigaldada ja mõnus peal tatsuda. Selle asemel on paljudel vannitoa laes selline vent, mis nupule vajutades sooja õhku puhub. Kohe väga sooja. Nupud on tavaliselt valikulised, et kas 5, 10 või 15 minutit puhumist. Tuled duši alt välja ja selline tunne nagu keegi laseks suure fööniga sooja õhku peale, ei mingit lõdisemist hommikuses karguses. 

Üks asi, mida on maja ehitades ülilihtne paigaldada, aga seda ei ole jällegi Eestis nii palju, on kesktolmuimeja. See töötab nii, et iga korruse keskel on seinas auk, kuhu kinnitub voolik. Voolik on tavaliselt täpselt nii pikk, et ulatuks korruse kõikidesse nurkadesse, sellepärast pole üle ühe augu vaja. Mootor asub aga garaažis. Koristamine on täiesti müra- ja lõhnavaba, kogu sodi koguneb garaažis olevasse mahutisse, mida peab siis kuskil korra aastas tühjendama. Minu meelest täiesti geniaalne! Maru võimas on ka, kahte korda ei pea sama kohta nühkima. 

Teine tore asi, mis sellega kaasas käib, on köögikapi all olev "purupilu". Pühid põranda puhtaks, lükkad varbaga nuppu ja pilu imeb kõik prahi hetkega sisse. Kiirkoristus, pole isegi voolikut vaja! 


Üks erinevus tuli veel meelde - beebidele ei panda mütsi pähe. Isegi vastusündinutele mitte. Müts läheb käiku ainult siis kui on talv ja täitsa külm. Aga kuna siinkandis on tüüpiline talveilm kuskil kuue soojakraadi ringis, võib vabalt juhtuda, et müts ei lähegi käiku. Lapsed on kogu aeg pigem ala- kui üleriietatud, vahel ma ikka sügisel imestan, et täiskasvanud ise on jopedes, aga paariaastased kõnnivad dressipluusis ringi.

Ahjaa, ma pole siin mitte ühtegi valget vankrit näinud, Eestis on see värv teatavasti peaaegu ainuvõimalik kõigist valikutest. Kusjuures Kanadas on jällegi tänavad kõvasti puhtamad, näiteks kingad ei lähe üldse mustaks, isegi talvel mitte (ma saan nüüd väga hästi aru, miks nad USA filmides toas kunagi kingi jalast ära ei võta). Ja mis kõige imelikum, ka auto ei lähe mustaks! Mäletan, kuidas Kanadasse kolides imestasin, et autod on nii puhtad - maru tihti käiakse vist pesulas. Vale puha! Mina ostsin jaanuaris auto, nüüd on august algamas ja pesnud olen seda täpselt ühe korra, millalgi kevadel. Ja mitte sellepärast, et must oleks olnud, vaid et paremini läigiks. 

Autoga oli ükspäev selline asi, et üks rehv tundus kuidagi tühjem. Vaevumärgatavalt, aga siiski. Läbi udu meenus, et rehvirõhku võiks tegelikult iga mõne aja tagant kontrollida, aga paljugi mis võiks. Järgmine päev vaatasin, et hmm, ikka veel selline imelik. Justkui oleks üldse variant, et kumm imeb ise vahepeal puuduoleva õhu sisse tagasi… Näitasin Matt'ile, et kuule, tee midagi! Matt'il on põhimõte, et igaüks peab oskama oma auto kallal põhilisi asju teha - õli kontrollida jne. Iga kord on sama tants, et tule, ma näitan, kuidas seda teha. Mina jälle vaidlen vastu, et no sina kah tead, kuidas pesumasinat kasutada, aga see ei tähenda, et sa seda kunagi teeks (päris aus vahetus muidugi ei ole, sest mulle lihtsalt hullult meeldib pesu pesta). 

Matt viskas ainult ühe pilgu ja teatas, et selles rehvis on ilmselt nael, mine lase kinni lappida. Mina muidugi eht-naiselikult lootsin, et äkki ikka ei ole ja võib-olla on kolmanda päeva hommikuks rehv õhu sisseimemise tehnika ikkagi selgeks saanud, aga vastupidi - hoopis pooltühi oli. 

Mulle ei meeldi autoga teenindusse minna. Ainult pesulas meeldib käia ja sõita meeldib, aga nagu juba mainisin, on pesulavariant enamik aega variantidest maas. Ja noh, jälle üks erinevus: seesama indeksi-teema, millest juba varem kirjutanud olen. Helistasin, et mul on vist rehvis nael, on teil lähitundidel aega korda teha? Kõik muud küsimused olid suht okeid, telefoninumber ja auto mark, aga siis lõi korra ehtne Kanada sisse: "Aadress? Postiindeks?" 

Mille jaoks neil mu aadressi on vaja kui ma auto ise sinna viin?! Ja no indeksit ma endiselt peast ei tea. 

- - - 

Nädalavahetuseks tuli meile üks Matt'i parimatest sõpradest külla ja oli jälle põhjust natuke mööda linna ringi sõita. Ta lõpetab kevadel arstiteaduskonna ja peab peatselt välja mõtlema, mis järjekorda erinevad residentuuriprogrammid panna. Nanaimo on üks suhteliselt tõenäoline kandidaat, sest ta on ise BC-st pärit ja halloo, meie elame siin!

Ma ei tea, kuidas värsked arstid selle pingega toime tulevad, et laias laastus otsustab puhas algorütm, kuhu nad järgnevateks aastateks kolima peavad. Enamikel juhtudel on seal ikka mingi loogika ka, sest Matt ju näiteks sai oma nr.1 valiku, aga see tüüp, kes kogu nende kursuse (neid oli kokku 300 ringis) parimate tulemustega tudengiks kuulutati (üldarvestuses parimad eksamitulemused ja parim tagasiside praktikatelt), sai oma 15. valiku! Nagu juba varasemalt kirjeldasin, oleneb kõik sellest kui hästi intervjuud lähevad ja teiseks sellest kui kiiresti kohad täituvad (Nanaimos on ainult 8 residentuurikohta). 

Kui oma esimest valikut ei saa, tuleb mängu see, et sinu teine-kolmas-neljas jne valik oli kellegi teise jaoks nr.1, mis annab talle eelise ja nii kukutaksegi nimekirjas kolinal allapoole, kuni tekib vaba koht, kuhu pidama jääda. Residentuurikohad lähevad ju jagamisele terve Kanada värskete arstide vahel!

Kanadas on palju ilusaid piirkondi, aga lääneranniku looduse vastu ei saa kohe mitte kuidagi. Üks eestlane ütles hiljuti, et tema on alati mõelnud, et postkaartide pildid on photoshop'itud, sest päris nii vinge ei saa olla, et smaragdrohelisest järvest kõrgub lumise tipuga mägi välja, aga siis tuli BC-sse ja selgus, et täpselt nii ongi. Postkaardivaated igal sammul. Nanaimos jällegi omamoodi, aga ikkagi ilus!


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud