22 veebruar, 2017

Beebid ei hüüa tulles...

Matt läks ükspäev Vancouverisse asju ajama ja kui valmis sai, helistas, et läheb "noh nii igaks juhuks" vaatama, et mis kanavalik seal kah on... Tunnike hiljem selgus, et saadaval on seitsme erineva kanasordi tibud ning ilmselgelt üks nunnum kui teine. Väga palju puudu ei jäänud, et olekski sealt seitsmega lahkunud sest "meil ruumi ju on!".

Pika arutelu tulemusel saime kokkuleppele, et tuleb kolm. Täiskasvanuna peaksid nad välja nägema sellised:


Te ikka panite tähele, et ühel on HABE?! Kohe ongi habemega sort. Muneb siniseid mune! Meie habemik on tumedamate sulgedega, aga teised kaks peaksid küll suht täpselt selliseks kasvama nagu pildil. See alumine tume kana muneb šokolaadipruune mune.

Mul oli juba meelest läinud kui maailmatu armsad need tibud ikka alguses on. Väga äge oli pühapäeva hommikul selle peale ärgata, et keegi elutoast "tsiip-tsiip" hüüdis.

Tibud tulid laupäeval, eksole. Pühapäeval hakkas Matt jälle oma siidikanu guugeldama. Alguses arvasin, et see on suht ohutu ettevõtmine, sest meil oli selleks hetkeks juba seitse kana! Aga kui ta mõne aja pärast kellelegi helistas, et "ma kuulsin, et müüte kanu", muutusin juba oluliselt valvsamaks.

Selgus, et selles farmis on ainult ilma habemeta silkie'd ja algselt tahtsime ikka habemega. Siidikanad on suhteliselt mõttetud linnud - munevad ainult paar korda nädalas ja munad on väikesed. Igal võimalikul juhul püüavad hauduma hakata ja kui see hoog peale tuleb, ei mune tükk aega üldse. Neil on erksinised kõrvad, must nahk, mustad luud ja must liha, nii et mingit supinahka neist kah väga ei saa (kui keegi üldse tahaks vaevu kilosest linnust süüa teha). Ainus põhjus, miks neid pidada, ongi see, et nad nii naljakad välja näevad. Ja habemega silkie on kahtlemata naljakam:


Siis aga selgus, et silkie-tibudel on väga keeruline sugu määrata ja kui ei taha kukega riskida, tasub osta veidi vanemad linnud. No ja sellel mehel olid neljakuused - peaaegu täiskasvanud. Ühtlasi selgus, et see habemega versioon on põhimõtteliselt natuke pime kui just pidevalt tukka ei trimmi. Ei ole mingit mugavat kohastumust, et silmad noka peal asetseks või nii... Ehk tegelikult ei olegi nii paha mõte ilma habemeta kana võtta - leiab vähemalt söögi ise üles. Aga meil on juba SEITSE KANA!

Matt ütles, et mõned surevad nagunii ära ja mõni uutest tibudest võib kukeks osutuda. No umbes nii, et vaatame ikka helget poolt! Ja broneeris meile kaks silkie't, sest topelt ei kärise.

Kanaperemehe hoovi keerates jooksid kolm Jack Russell'it vastu. Kuna mul Eestis oli see koer, tegi süda kohe jõnksu! Uurisin kindluse mõttes, et äkki on neil kutsikaid ka? Sellisel pehmel hetkel, mil Matt on omale just VIIS uut kana organiseerinud, oleks suhteliselt soodus aeg endale koerapoeg nuiata. Peremees ütles, et Russell'it ei ole, aga nende retriiver sai hiljuti kutsikad... Võtsime siis ainult kanad.

Appi kui veidrad nad ikka on! Ja nii pisikesed! Natuke porised olid ka, nii et kodus tegime kanadele vanni. Selgus, et silkie'dele meeldib pesemine lausa hullupööra ja kui ma fööni välja tõin, läks veel eriti suureks mõnulemiseks. Rohkem veidramaks ei anna vist enam minna...


Ja seal me siis olime - ports kanu õues, tibud kastiga elutoa nurgas ja silkie'd majapidamisruumis uut maja ootamas. Uusi ja vanu kanu ei tohi kohe kokku panna, nokivad üksteist surnuks. Esimesed nädalad peab laskma üksteisega harjuda nii, et võrk on vahel. Ja kui aeg küps, peab kanamajas kõik ümber tõstma - söök/jook/õrred uude kohta, midagi uut ja põnevat juurde, näiteks kapsa võib laest alla riputada, seda on tore nokkida. Uued kanad pannakse kuuti õhtul pimedas ja kui nad seal hommikul kambakesi üles ärkavad, on kõik uus - kuut on uus ja kanad on uued. See pidavat nende pisikese aju piisavalt segadusse ajama ja olukorraga leppima panema.

Selle juures on aga üks väga oluline asi - lisatavad kanad peavad olema samas suuruses! Aga silkie'd on pea kolm korda väiksemad!!! Ja kui me siis veel natuke guugeldasime, saime teada, et silkie'sid on ka sellepärast keeruline lisada, et nad isegi teiste kanade jaoks liiga harjumatud välja näevad ja tihtipeale ei hakata neid kunagi aktsepteerima.

Meie uued tibud kasvavad vanade kanadega samasuurusteks, nende pärast ma ei muretse. Ainus jama on, et see võtab päris mitu kuud aega, pluss ei saa neid enne õue viia kui ööd soojaks muutuvad, sest kui temperatuuri äkitselt muuta, tekivad neil igasugu probleemid ja haigused. Ja kuna ka nemad peavad alguses eraldi majakeses elama ja uue seltskonnaga harjuma, peavad silkie'd sellest majast enne välja kolima (mis ei pruugi kunagi õnnestuda). Ehk need kanad tuleb toas suureks kasvatada! Appi!

Rääkimata sellest, et lisamaja meil ju ei olnud! Õnneks on meie pere suurim kanasõber ka üsna kobedaks ehitusmeheks osutunud, nii et tagasiteel koju jätsime siidikanade paari autosse ootele, ostsime materjalid ja õhtu otsa kostis garaažist katkematut klopsimist, kuniks mina uusi sõpru pesin ja föönitasin (käsi püsti, kes veel saab öelda, et on KANA föönitanud!).


Kõige toredam oli muidugi see, et kui Matt uue maja lõpuks õue viis ja silkie'd sisse tõstis, jooksid vanad kanad kabuhirmus oma kuuti peitu. Nii palju siis sellest, et vanad võivad uued surnuks nokkida... Meil on ikkagi väga ontlikud kanaprouad, mitte mingid kraaklejad mutid.

Täna hommikul käidi kah ikka veel kauge kaarega uuest majast mööda. Asi muutus pärast seda kui Matt neile saia ja banaani viis ning suured kanad oma banaani kiiremini nahka pistsid kui silkie'd enda omale pihta said. Ja siis hakkasid korraga kõik väikse maja vastu huvi tundma! Me esialgu rõõmustasime, et näe, tahavad sõbraks saada, aga peatselt mõistsime, et nad näevad hoopis silkie'de puuris söömata banaani ning üritavad välja nuputada, kuidas selleni jõuda.


Saiast rääkides - uutele tibudele on sai nagu kassile palderjan. Neil käib muidu elu mõneminutiliste tsüklitena - uni, söök, sitt, uni, sitt, söök, uni jne. Eile panin viilu saia neile puuri ja ossa raks kus oli elevust! Kaks tundi järjest käis katkematu sädin ja saiasöömine, hetkeks ka ei astutud saiast kaugemale. Lõpuks võtsin selle välja, et vähem lärmi oleks ja kurnatud saiasööjad magasid seepeale oma pikima ja sügavaima une.

Täna mängisime nendega natuke köögiletil ja oh õnne - seal leidus veidi saiapuru! Jälle tohutu elevus ja isegi väike kaklus, et kes pudi endale saab... Nagu narkootikum! Ma ei mäleta, et eelmised tibud oleks niimoodi saia armastanud.


Ahjaa, tegin siin just Matt'ile nalja, et näe, sa ei saa enam midagi kobiseda, et emal neli koera kui endal üheksa kana majas. 

No ja täna hommikul saatis ta ema mulle kutsikate pildi... Neil on nüüd üheksa koera! Kusjuures täiesti kogemata! Neil on üks isane ja kolm emast ning jooksuajal oli isane mõnda aega kellegi juures hoius, pluss kandis koju tagasi tulles mingeid spetspükse. Või noh... enamik aega kandis. Igal juhul selgus, et see emane peni, kes jõulust saadik pidi dieedil olema, sest kippus jämedamaks minema, ei olnudki lihtsalt paks. Klassika!


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud/

18 veebruar, 2017

Vana kana

Matt selgitas ükspäev, et inglise keeles öeldakse vahel noorte naiste kohta spring chicken (kevadtibu). Võtsin sõnasabast kinni ja teatasin: "Tere, mina olen spring chicken". Matt raputas naerdes pead: "Ei, sina oled vana kana!"

Lubasin seepeale omale uue eakama boyfriend'i otsida, et saaksin kah spring chicken olla, aga Matt arvas, et tahab mind ikka endale hoida, hoolimata sellest, et ma vana olen (ta on must kolm aastat noorem)! Nüüd on nii, et kui õhtuti magama läheme, võtab kaissu ja ütleb: "Sina oled minu ilus vana kana". Iga jumala päev. Näe, välismaa mehed teevad tõesti rohkem komplimente…


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud/

14 veebruar, 2017

Nilbeid jutte

Iga mõne aja tagant jõuab keegi mu blogisse otsingusõnaga "huvitavaid nilbeid jutte". Vahel ka lihtsalt "nilbeid jutte". Ma peaks hakkama natuke rohkem pingutama, et ülesannete kõrgusel olla…

See nädalavahetus möödus suhteliselt vähenilbelt, aga see-eest kokkamisrohkelt. Reede õhtul tekkis kodupoole sõites mõte, et võiks lihapirukaid küpsetada. Nii ammu polnud teinud! Panin kamina küdema ja taigna selle ette kerkima. Väga idülliline. Mõne aja pärast selgus, et maru hästi töötab see nipp, osa tainast oli juba põrandal ka - üritas põgeneda. Pärmitainas on müstiline!

Kui lihasegu valmis sai, tuli meelde, et sibulat pidi kah sisse panema. Ei viitsinud enam koorima-hakkima hakata, läksin lihtsama vastupanu teed ja lõikasin hoopis sibulapealseid sisse, mõtlesin, et äkki ajab asja ära. Appi kui hea! Ma ei tee enam kunagi tavalise sibulaga.

Ja lihapirukad lõhnavad imehästi, juba ainult lõhna pärast tasub teha!


Meil oli pikk nädalavahetus, esmaspäev kah vaba, aga Matt oli eile ja üleeile tööl. Täna oli ilus päikesepaisteline ilm, sõitsime natuke ringi, käisime mere ääres jalutamas ja farmist juustu ostmas. See on hästi tore farm, igale poole võib sisse minna, kõigile loomadele saab pai teha, iga kord on mõned uued beebid, enamasti vasikad, aga vahel ka talled või põrsad. Matt armus kohe kitsedesse ära ja arvas, et me võiks ju kah kaks tükki omale tagaaeda ringi kalpsama panna. Ja lubas mul jänesed võtta kui tahan! Jänestega ei ole vist eriti palju tööd, onju? Kitsede osas olen ma veits skeptiline.

No ja hea meelega oleks kohvikusse ka läinud, aga riigipüha puhul olid kõik kohad kinni. Mis siis ikka, pakkusin välja, et teen kaneelirulle ja kuna vastuväiteid ei tulnud, läks jälle kokkamine lahti. Matt nõudis, et glasuur peab ka olema. Kanadalased ei mõista, kuidas saab kaneelirulli ilma glasuurita süüa? Nende jaoks on see kuidagi täiesti vale. Ma olen eelnevatel kordadel ikka ilma teinud, sest kaneelirull juba iseenesest ei ole just teab mis dieettoit ja kui suhkruvaap peale määrida, maitseb see nagu tere-tulemast-diabeet. Aga niiii hea!

12 veebruar, 2017

Siidikanad

Käisin ükspäev kontoritarvete poes, et tööle teipi osta. Võtsin paki, kus oli kuus rulli, sellel oli parem hind kui teistel teipidel. Muid asju ostsin ka ja makstes tundus küll, et summa tuli suurem kui eeldasin, aga siin läheb käibemaks ju alles kassas juurde, nii et täpselt nagunii kunagi ei tea. Saan siis tšeki ja ennäe imet - teibipaki hind kolm korda suurem kui riiulis. Ütlesin neile, et annan teibid tagasi, sest sildil oli odavam hind ja nii kalleid mul küll vaja pole (siin saab asju alati tagastada, mingit põhjendust ei pea olema). Müüja vabandas ette-taha ja lõi teibid uuesti kassast läbi, et mulle raha tagasi maksta. Samal ajal läks teine müüja murelikult uurima, et mis värk nende siltidega on - selgus, et keegi oli kahese paki sildi taha kuuesed teibid ladunud. Ehk kassas oli tegelikult kõik õige, sest kuuese paki hind pidigi kolm korda kõrgem olema… 

Vabandati veel viis korda ning kuuene pakk löödi kassast läbi selle hinnaga, mis ta kõrval riiulis oli, kõrval märge "riiulis vale hind". Mina seisin nagu oleks puuga pähe saanud ja müüjad tänasid, et olin nende eksitust tähele pannud ning vabandasid veel korra. Ja saingi kuuese teibi kahese hinnaga. Welcome to Canada!

- - - 

Muudest uudistest nii palju, et Matt on otsustanud, et tahab tingimata kanu juurde võtta, sest neli olevat liiga vähe. Lemmikud on hetkel siidikanad (silkie), neid on siin õnneks iga mõne aja tagant saada ka. Ainus jama on see, et silkie'd on suured haudujad ja see on kanapidajale paras tüütus kui just tibusid ei taha. Aga vaadake kui toredad nad välja näevad:

07 veebruar, 2017

Lumevangis

Tere tulemast Alaskale! Igatahes palju puudu ei jää… Sahk pole siiakanti veel jõudnud ja autot pole ma juba viimased kolm päeva garaažist välja saanud. Iga kord kui nädalavahetusel aknast õue juhtusin vaatama, oli kellegi auto tänaval lumme kinni jäänud ja rahvas lükkamas/kaevamas.

Reede õhtul tabas mind trennituhin ja keset ööd panin end järgmiseks päevaks mingisse asja kirja. Sest noh, keset ööd on alati selline tunne, et ossa kus homme tuleb vägev päev! Hakkan tervislikult sööma ja trenni lähen ja ei passi pool päeva internetis. Hommikul ärkasin üles ja kuna lund oli jube palju, sain aru, et võin kohe alustuseks pool kausitäit küpsiseid süüa, sest lumekühveldamine on ju raske töö. No ja edasi läks samas vaimus. Trenni muidugi ei jõudnud.

Kanadel on eriti peen värk, sest osa lund jäi aeda katvasse võrku kinni ja nii tekkis sinna katus. Nii et neil ei saja enam midagi. Kuna nad enamiku ajast kiige peal tšillivad ja sellel kah katus on, peaks nad ilusasti üle elama kui see lumi sealt võrgu pealt lõpuks alla kukub. Kiik on muideks sööginõuga varustatud, nii et mingit mõjuvat põhjust sealt lahkumiseks iseeensest ei ole.


Täna hommikul oli VEEL rohkem lund kui eelnevatel päevadel ja erandkorras otsustasime tööl uksed suletuks jätta. Mul on vaba päev, jeeeiii! Kella seitsmest alates oli küll telefon punane, nii et natuke tuli ikkagi tööd ka teha, aga üheksaks rahunes olukord maha. Tegin Matt'ile hommikusöögi, kaevasin teerajad lumest puhtaks, käisin kanu patsutamas, saatsin doktori tööle ja sättisin end väikse einega laua taha mõnulema. Kuna mul nüüd ootamatult palju vaba aega on, võiks ju õhtuks midagi huvitavat süüa teha (khm, olemasolevatest vahenditest, sest poodi ma ju ei pääse).

Kui ma veel ei teadnud, et kuskile minema ei pea, uurisin lähemalt bussiliiklust, sest see, et ma autoga kuskile ei pääse, oli juba mitu päeva tagasi selge. Selgus, et Nanaimo on nii autokeskne koht, et kõige tihedama ühendusega piirkondades käib buss iga 15 min tagant ja ülejäänutes veel harvem. Ainus variant olnuks kuskil 15-20 min lumes mütata, et bussipeatuseni jõuda, siis pool tundi sõita, sest otse ei lähe siit midagi ning siis veel natuke jalgsi minna. Autoga on muideks 7 min. Takso leidmine on sellise ilmaga pehmelt öeldes keeruline.

Esmaspäeval on millegipärast palju toredam kodus olla kui nädalavahetusel. Kohe täitsa teistsugune tunne! Külmikus polnud eilse suure küpsetamise tulemusel enam ühtegi muna (õigemini kaks tükki oli, aga need sai Matt endale), seega jalutasin isiklikku munavabrikusse ja õnnekombel juhtus ajastus nii hea olema, et kana just tõusis pesast püsti. Kuuma muna lõin kohe pannile, vot nii värske hommikusöök oli.


Muuhulgas mõtlesin, et viskaks üle tüki aja Eesti ajakirjandusväljaannetele pilgu peale, aga ausalt öeldes ei ole neil Ameerika omadega enam erilist vahet, üks lollus ajab teist taga. Käisin siis hoopis väikesel jalutuskäigul ja rookisin tagasi jõudes pool tänavat lumest puhtaks. Ma kahtlustan, et homme peab võib-olla juba tööle minema ja siis oleks ju tore kui kohe esimese paari meetri peal lumme kinni ei jääks.

Nüüd istun diivanil ja kaalun, kas oleks väga imelik väike lõunauinak teha? Koduse inimese väsitav elu...


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

05 veebruar, 2017

Töömesilane

Täpselt pärast seda kui ütlesin, et tööst ei ole midagi kirjutada, kõik kulgeb kui lepase reega, hakkas selline show pihta, et anna olla. Iga paari päeva tagant tuli mõni uus klient, üks noortest peksis kontori ukse sisse ja uutest töötajatest osutusid kõige paljutõotavamad kandidaadid kahe esimese nädalaga lausa nii vähetõotavateks, et pidime neil minna laskma, samas kui need, kes algselt nii väga säravat muljet ei jätnud, üha paremaks ja paremaks muutusid.

Mõnel ei ole näiteks absoluutselt stressitaluvust! Kohe kui mingi vähegi kriitilisem situatsioon tekib, tardub ära. Mõni unustab oma võtmeid iga jumala nurga peale, kuigi need peavad alati paelaga kaelas olema. Ja lukud on meil ju ainult moepärast, eksole! Ühes kapis ravimid, teises noad... kapinurgal võtmekimp. Ja selle kõrval klient, kelle diagnooside loetelu halvimal juhul lausa mitu rida haarab. "Oiii, aitäh, et meelde tuletasid!" ja paneb võtmed kaela tagasi. Hea, et sul pea kaela küljes kinni on, muidu unustaks selle kah kuskile maha. Aga ettevaatust, mõni meil siin võib aidata sul sest tülikast peast vabaneda - jäta ainult võtmed välja.

Ja paljudel on suur probleem paindlikkusega, kohe kui mingi väiksemgi muutus tuleb, kaob mõtlemisvõime täiesti ära. Noortegrupis on pärastlõunati korraga kuni kümme klienti. Töötajaid peab olema kolme kliendi kohta üks. Nad käivad kolmes erinevas koolis, üks tuleb kodust peale korjata ja ühe toob isa sinna, kus iganes tema grupp sel päeval aega veedab, sest meil on tegevustegraafik. Enamasti püüame kahes grupis toimetada, sest kuskil pooled on sellised suht teravad pliiatsid, kes tahavad lugeda, arutleda ja vaielda ning ülejäänud pigem lõbusad aktivistid, kes muudkui ujuks, matkaks ja hullaks. Aga eranditult kõigil on sotsiaalsed oskused nõrgakesed, mis tekitab omavahelist nääklemist kui liiga erinevad inimesed ühte gruppi panna.

Kui ma siis ajude raginal kogu logistika paika olen saanud, võiks asi ju iseenesest toimida. Aga siis selgub, et üks töötajatest on haige, keegi klientidest tuleb erandkorras poole päeva pealt kuskile viia, üks autodest on rehvivahetuses ja ei jõua õigeks ajaks tagasi, uuel töötajal on algaja load ja ei saa üle ühe kliendi peale võtta, aga unustas seda varem mainida jne.


Viimased kaks nädalat on võimatult palju paberitööd olnud, selle kõrval uute töötajate koolitamine, kahe uue maja avamine, ülepäeviti tööintervjuud, koosolekud sotsiaaltöötajatega, graafikute tegemine, uute klientide peredega kohtumised jne. Õnneks olen lõpuks ometi suutnud kõigile töötajatele ja lapsevanematele selgeks teha, et nad mulle sõnumeid saadaks, mitte helistaks. Esiteks ei ole mul pooltel kordadel võimalik kõnesid vastu võtta ja teiseks on sõnumite puhul lihtne asju hiljem üle kontrollida kui juba kõrvadest auru tuleb ja enam ei mäleta, mida keegi tahtis.

Reedel tuli selline lumi maha, et panime nii täiskasvanute- kui noorteprogrammi kinni, küll aga on grupikodud iga ilmaga avatud, aaghhrgh. Osad kliendid tuli veel kuskilt kokku vedada ja töötajad ei julgenud lumes sõita, nii et pidin paariks tunniks oma paberihunniku ootele jätma ja mööda linna ringi tiirutama. Kuna olen viimased kaks nädalat pea igal õhtul kodus ka veel tööd teinud, nädalavahetustest rääkimata, olin tegelikult lootnud reedel varem ära minna, aga sellest ei tulnud loomulikult mitte midagi välja. Ma pole isegi kanu juba ma ei tea mis ajast näinud!

Tänaseks (laupäeva) hommikuks oli VEEL rohkem lund sadanud, paksud hanged maas. Töötaja helistas, et tema piirkonnas on bussiliiklus tühistatud, autot ei saa mingi nipiga välja (mina enda oma ka ei saanud, saani oleks vaja olnud), küsis kolleegi numbrit, et talle teada anda, et võib natuke hiljaks jääda. Vähemalt selline hakkaja inimene, et sumas poolteist tundi lumes, kuniks jõudis lähima bussiliinini, mis käigus oli (kuna Nanaimo on küklik, ei saa bussid osades piirkondades paksu lumega liikuma) ja kaks tundi pärast kodust teeleasumist jõudis ilusasti tööle, jäädes ainult kolm minutit hiljaks. Vot see on pühendumus!

Vastukaaluks ütles teine uus töötaja mulle paar päeva tagasi nõks enne oma 12-tunnise vahetuse algust, et ei leia autovõtmeid üles, nii et ei hakka tööle tulema. Mängleva kergusega. Ilma ühegi vabanduseta. Pakkusin, et lähen talle järele, aga siis selgus, et tal on vist ikka muud tegemist ja hästi ei sobi. Sellele eelnevalt oli ta jõudnud meid praktiliselt iga päev negatiivselt üllatada, nii et viimase nalja peale lasin ta viisakalt lahti ning palusin võtmed tagasi tuua, mispeale ta mulle eriti vihase sõimukirja saatis! Tulise teismelise tasemele küündiva lameduse koos rohkete hüüumärkidega. Issanda loomaaed on ikka kirju.

Aga ei ole hullu, vaikselt hakkab olukord maha rahunema ning veebruari lõpus saame oma uued ägedad noorteka ruumid kätte. Täna oli muuhulgas aega kanasid nunnutada ja stressitase hakkab jälle vaikselt alla minema.

Hommikune lumevaade:


Uutest postitustest teavitab kõiki uusi liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

26 jaanuar, 2017

Privaatsusest

Kanadasse kolides tundus alguses kogu aeg, et inimesed tungivad mu privaatsusesse. Kassapidajad küsivad alati su päeva kohta, mõnikord uurivad, et mida sa sellest või teisest asjast valmistada kavatsed ning suvalised võhivõõrad inimesed viskavad tihtipeale komplimente, eriti just vanemad daamid. Mõned aastad tagasi kurtsin Matt'ile, et juhuslik poemüüja küsis "mis sind täna siia toob" ja teine juhtus uurima, kas mul on vaba päev (et hommikupoolikul poes olin)... Mis see nende asi on?! Tema arvates oli hiiglama naljakas, et ma seda nii isiklikult võtsin.

Small talk on miski, mida ma sõna otseses mõttes õppisin. Kuulasin, mida kohalikud ühes või teises situatsioonis vastasid ja püüdsin meelde jätta. Siiamaani õpin! Aga juba hakkab tulema. Vahel natuke konarlikult, aga enamasti suhteliselt ladusalt. Nüüd, neli aastat hiljem, hakkan asjale pihta saama - small talk ei ole teiste privaatsusesse tungimine. See, mida õhtuks süüa teed, pole sugugi nii isiklik teave, et varjama peaks. Pealegi võib sellistes olukordades alati mingi pealiskaudsema vastuse anda või muul moel kõrvale vingerdada. Küll aga on small talk hea jäämurdja! See toob inimesi lähemale ja annab märku, et kõik on sõbralikud. Mul ei ole enam mingi probleem täiesti võhivõõraste käest midagi küsida või komplimente teha.

Komplimentide vastuvõtmine on endiselt jube raske, aga üle poolte kordadest suudan "oh mis te nüüd"-stiilis vastamise asemel lihtsalt "aitäh" öelda. Ma pole veel mitte kunagi kuulnud, et kanadalane komplimendi tagasi lükkaks, kukkudes põhjendama, miks see asi tegelikult nii eriline/ilus ei ole või miks ta enda arvates küll täna sugugi hea välja ei näe.

Üks asi, mida inimesed siin täiesti muretult teevad, on naeratamine. Eriti neis olukordades, kus jääd korraks võõrast inimest silmitsema ja ta juhtub sulle ootamatult otsa vaatama. Tüüpiline eestlane pöörab kibekähku pilgu ära ja tunneb korraks piinlikkust. Tüüpiline kanadalane ei pööra pilku ära ja naeratab. Täiesti hullumeelne! Mul ei hakka see vist kunagi välja tulema, refleks on nii sisse imbunud!

Aga teate, mis ma alles hiljuti avastasin?! Selle süütu small talk'i kõrval, mida ma esiti suure privaatsusesse tungimisena võtsin, et küsi kanadalane mitte iialgi millegi päriselt privaatse kohta! Kui näed natuke loppis välja või on hommikul silmad paistes, ei tule keegi uurima, kas magasid kehvasti või oled nutnud või mis värk on. Sest see on privaatne! Kui sul on mingi nahalööve, plaaster või punn, ei tule ainsatki kommentaari. Kui jutu sees midagi vähegi isiklikumat mainida, ei lennata selle teema külge kinni nagu harakaparv, et lähemalt teada saada, vaid küsitakse mingi väga neutraalne küsimus, millele on võimalik soovi korral neutraalselt vastata või siis sügavuti minna kui juhtud tahtma jagada. Ja kõik austavad seda valikut.

Kui olid paar päeva haiguse tõttu kodus, ei tule keegi hiljem uurima, et mis viga oli? Äärmisel juhul küsitakse, kas tunned end paremini, millele on jällegi võimalik kas lakooniliselt või detailselt vastata. Mis iganes sulle endale parasjagu mugav tundub.

Kui lähed kellelegi külla või mingile üritusele ja ei joo, ei tule ühtki kommentaari, et "mis sul siis viga on" või "võta ikka", liiatigi ei prahvata ükski hing, et "rase oled või?" Kui pärast üht-kaht kokteili ütled, et ma enam ei soovi, ei hakka mitte keegi sind ümber veenma või sundima. Mitte üht kommentaari ei tule! Sest see ei ole viisakas. Kui otsustad ära minna, ei tehta sellest suurt numbrit, et "kuidas juba nii vara", "alles te tulite, jääge ikka natukeseks veel". Kui soovid minna, on see vaba valik. Sa võid võõrustaja näol korraks üllatust märgata, aga ta jätab selle enda teada ja tuleb sõbralikult hüvasti jätma.

Ahjaa, teiste inimeste väljanägemise kommenteerimine on kohe eriti ebaviisakas, välja arvatud juhul kui sul on miskit ilusat öelda. Eestis on see ebaviisakas ainult juhul kui keegi on ülekaaluline. Minusuguse kallal võib lõputult tänitada.

Taolisi situatsioone on muidugi mustmiljon ja olen hakanud aru saama, et hoopis mina olen see, kes peab end piirama, et teiste privaatsusesse ei tungiks ja juhuslikult midagi kohatut ei ütleks. Mitte kanadalased oma kahjutu ja igati sõbraliku small talk'iga.

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

23 jaanuar, 2017

Sotsiaalmeediast

Mind on viimasel ajal hakanud häirima, et Facebook on kole kommertslikuks muutunud. Enam ei ole nii, et jälgid ainult oma sõpru ja neid lehekülgi, mis huvi pakuvad. Nüüd viskab üle ühe postituse mingeid suvalisi linke, juures tekst "sinu sõpradele Kallele ja Mallele meeldib see lehekülg". Lehekülg ise on seejuures mingi täiesti suvakas, näiteks "Forbes" või "Air Transat". Vahva, et Kallele ja Mallele meeldib, aga mida mina selle teadmisega peale hakkan?

Eriti tüütu, et tihtipeale hüppavad soovitatud lehed lausa niisama ette. Ilma, et isegi Kallele-Mallele meeldiks.

Tihti peab Feissar vajalikuks teatada: "Kalle like'is seda pilti". Noh, tore. Mul oligi just hirmsasti vaja teada, et Kallele juhtus mingi suvaline foto meeldima.

Hea küll, ma saan aru, et Kalle ja Malle ei saa midagi parata, et Facebook nende tegemistest mulle aru annab ning minu sõbralist saab ilmselt omakorda täiesti ebavajalikku infot selle kohta, kelle pilti mina "laikinud" olen, aga vähemalt ärge jagage oma seinale mingit jama nagu näiteks suvalist pilti aastast 2015: "Kalle shared a memory". Tänks Kalle!

Ükskõik kui vägevalt mingi pilt välja on kukkunud, ei ole ma suuremat huvitatud, et see iga kahe kuu tagant ikka uuesti ja uuesti mu seinale hüppaks. Ma olen seda tõenäoliselt vähemalt korra näinud. Või viis korda kui sa sedasama hirmus-hästi-õnnestunud-pilti profiilikaks panid, siis taustapildiks muutsid, siis jälle profiilikaks muutsid, visates peale Prantsusmaa lipu, rinnavähi embleemi või vikerkaarevärvid, et erinevatele gruppidele toetust avaldada. Eriti halb kui see juhtus veel selfie olema.


Detsembris leiab Feissar, et lõppevat aastat võiks kõigiga jagada ja juba korra (kaks, viis) näidatud pildid väikeseks klipiks kokku panna. Vähemalt 30 inimest läheb alati õnge ka. Ma pole neist ühegi vaadanud. Kas keegi üldse vaatab?

Lisaks tasub õnnelikke sõbralisti liikmeid teavitada, et oled juba 3 aastat Mallega sõber olnud ning selle puhul postitada kollaaž kõigist kümnest ühisest eriti-hästi-õnnestunud-pildist, et ka ülejäänud sõbrad saaks te kahe üle rõõmu tunda.

Korra kuus tuleb kindlasti mõni lame kettkiri, näiteks "postita oma seinale süda ja kui inimesed selle kohta küsivad, ära vasta midagi - on rinnavähi nädal". Ma sain mingi 20 sellist kirja! .

Ja kui kõik eelnev on järele proovitud, jaga mõnd horoskoobiteemalist Õhtulehe artiklit, näiteks "10 asja, mida Kaljukitsele mitte öelda" ning kommentaariks lisa, et "mõned läksid ikka väga täppi". Sest tõelised sõbrad (jap, kõik need 800) tahavad sind ju ikka sügavuti tundma õppida!

Vot sellepärast peabki inimesel blogi olema, et saaks muudkui iseendast pajatada ilma, et kõik sõbrad seda sunniviisiliselt lugema peaks.

Õnneks saab feissaris nuppu vajutada ja tüütumaid sõpru mitte jälgida. Snapchat'is seda võimalust näiteks pole. Ja mõned inimesed saadavad kümneid pilte ja klippe päevas. Näe, siin on mu lõunasöök. Siin on veepudel. Siin on koerajunn. Siin mina rõõmus. Siin mina kurb. Siin on õhtusöök. Siin mu tekk. Ahjaa, ärgem unustagem patja.

Ainus sotsiaalmeedia äpp, mis mulle tõesti meeldib, on Instagram. Ei viska mingit soovimatut kraami ette ega vala reklaamiga üle. Kõik pildid, mis mu seinale ilmuvad, on eranditult ilusad. Isegi otsing üritab ära arvata, mis sulle meeldida võiks ja saab sellega enamjaolt täitsa hästi hakkama. Ei ole mingit "Kallele meeldib Air Transat, vaata, äkki meeldib sulle ka".

Uutest posttustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

15 jaanuar, 2017

Töövestlustest

Ma olen kaks nädalat järjest uusi töötajaid intervjueerinud ja väga huvitav on olnud. Mõne puhul tean juba pärast paari esimest lauset, et võtame ta kindlasti tööle, samas kui teise puhul tahaks juba "tere"-le jätkuks öelda, et aitäh, et tulid, võid nüüd koju tagasi minna. Esmamulje on ülimalt oluline!

Mõni mõjub hästi rahuliku ja kindlana, teine on energiline ja kolmas tahab "lihtsalt mingit tööd, sest on juba pikalt otsinud ja raha hakkab otsa saama". Need on meie viimaste nädalate kolm põhitüüpi.

Rahulikud omavad tavaliselt vastavat töökogemust, on tutvunud ettevõtte kodulehega ja on tööaegade suhtes paindlikud. Enamik rahulikke sai tööle võetud. Meil oligi seekord suuremat portsu vaja, sest ribarada pidi on uusi kliente lisandunud ja lähiajal avame kaks uut maja.

Energilised tüübid jagunevad kaheks. Esiteks need, kes on lihtsalt entusiastlikud. Neil on huvi ja energiat, neile meeldib sporti teha ja matkamas käia. Rõõmsameelsed inimesed, ideaalsed noorteprogrammi töötajad. Ülejäänud on hüperaktiivsed - esiteks ei suuda nad rääkimist lõpetada. Üks naine oli konkreetselt selline, et kartsin, et mu pea lendab tükkideks! Lisaks mainivad nad alati midagi taolist, et "ma käin iga päev trennis ja lisaks veel matkamas, aga ikka jääb väheks ja ma ei suuda kuidagi olla ja ma pean kogu aeg midagi tegema." See ei ole hea omadus kui tahad inimestega töötada! Üliaktivistid kipuvad mööda tuba ringi siplema ja igasugu ebaolulisi asju sahmima, selle asemel, et märgata, mida klient vajab. Meil mõned sellised juba on.

Osad mainisid, et neil on kodus väikesed lapsed. Kui küsisime, kas neil on keegi, kellega lapsi töö ajaks jätta, ütles mõni kohe, et pole üldse probleemi, vanemad elavad kõrvaltänavas, mehel on paindlik graafik ja lapsehoidja kah olemas. Mõni ütles, et ma ise ka veel ei tea, nad on siiani kodus olnud, ma pole veel lasteaia võimalust isegi uurinud. Kuidas me võtame sellise inimese tööle, kes isegi ligilähedaselt ei tea, millal alustada saaks? Ära siis üldse lapsi maini või mõtle mingi ilus vale välja...

Inimeste CV-d on väga huvitavad. Mõnel on näiteks kraad sotsiaaltöös, aga erialast töökogemust null. Viimased kümme aastat ainult pood, baar, restoran, tankla jne. Ja siis astub uksest sisse ning kukub rääkima, et erivajadustega inimestega töötamine on mu suur kirg! Ainus ligilähedane kogemus ulatub üle kümne aasta tagusesse keskkooli aega, mil mingi aine raames sai kodutute varjupaigas võileibu jagatud. No halloo! Ja samas on mõni suht nooreke, natuke on haridust, natuke on kogemust, aga hästi tore inimene! Sellistele annan hea meelega võimaluse, sest kusagilt peab ju alustama.

Muideks, hea oleks kaaluda, millest rääkida ja millest mitte. Üks tõi tugeva küljena välja, et ta on ülihea vaidleja. Vaidleb kõik inimesed "pikali maha ja enne ei jäta kui on võitnud". Et ta mees ütlevat ka, et "sinuga ei julge küll keegi vaielda". Nii uhke oli enda üle!


Kui olime otsustanud, keda võtta, keda jätta, tuli veel üllatusi. Ühega läks nii, et saatsin talle graafiku, vastust ei tulnud. Päev hiljem saatsin sõnumi, et kas said kirja kätte? Jaa sai, arutab naisega läbi, et uurida, millal naine tööl on ja annab sama päeva õhtuks teada. Neli päeva vaikust. Ja siis saadab mulle pühapäeva õhtul kell pool üheksa sõnumi, et homme on mul täpselt keset pakutud tööaega arstiaeg (praegu avastasid või?), aga võin selle ümber muuta kui sa tahad (kui mina tahan?). Teisipäeval ja kolmapäeval olen kella kolmeni kinni. Ehk kõigil kolmel proovipäeval saaks tulla viimaseks kaheks tunniks. Andes sellest viimasel hetkel teada. Thanks, but no thanks.

Kirjutasin vastu, et paistab, et oled sel nädalal kinni, aga kas samad vahetused sobiksid järgmisel nädalal? Jälle ei mingit vastust. Viis päeva hiljem saatis kirja, et "saadan sulle oma naise graafiku". Ja kõik! WTF?! Omanik, kes on maailma kõige toredam inimene, ütles, et äkki sa siis kontakteerud temaga uuesti ja püüad välja selgitada, millistel päevadel ta käia saaks. Mina, kes ma nii tore ei ole, ütlesin, et tal tuleb teine amet leida. Mul on praegu rida uusi imelisi inimesi, kelle vahel saadaolevad tunnid ära jagada, mis siin tühja võimelda. Kui endal motvatsiooni pole, siis mina ei surgi.

Hahh ja siis muidugi see klassikaline probleem, et mõnel on natuke veider meiliaadress. Näiteks nunnusipsik@…. või midagi. Ise on keskealine väärikas daam. No anna asu.

13 jaanuar, 2017

Teraapiakoer

Maru lihtne on niimoodi blogida kui kogu aeg on tagaaiast mingi katastroofiolukord võtta. Teed väikse tiiru, paar pilti ja ongi jälle uus postitus olemas.

Esimene sprinklerivaba ööpäev ei teinud asju mitte paremaks, vaid hoopis hullemaks! Eile hommikul sai kastmissüsteem välja lülitatud, päev otsa lõõmas päike ja oli suht soe. Lootsime, et ehk hakkab see jäämass nüüd vaikselt sulama. Tutkitki! Ma ei tea, mis õhtul toimus, sest koju jõudes oli juba pime, aga hommikul paistis küll, et kui midagi muutunud on, siis see, et jääd on rohkem.

See põõsas, mis eile oma klaasist mantlis vapralt püsti seisis, oli täna täiesti lookas. Kõik teised on samuti murdumise äärel. Täna paistis jälle päev otsa päike, eks hommikul ole näha, kas läks midagi paremaks või endiselt ainult hullemaks. Ilus on küll, aga kui me peame hiljem kõik rootsud välja kaevama ja need uute puudega asendama, on juba natuke vähem tore. Võib-olla peaks näituse välja kuulutama ja linnarahvale pileteid müüma… Aiatöö fond või nii.


Ema ükspäev küsis, et kuule, kuidas sul tööl läheb? Tööjutte pole ju tõesti juba ammu olnud. Lihtsalt pole millestki kirjutada! Kõik saavad hästi läbi, kliendid on toredad, töötajad on toredad, midagi drastilist pole juhtunud. Isegi lapsed ei saa millegi eriti põrutavaga hakkama, on niisama lõbusad. Kõlab nagu läila roosa mull, onju?! Aga oota, kohe läheb veel roosamaks - alates sellest nädalast on meil teraapiakoer! Väike Alice on hetkeseisuga peaaegu 8 nädalat vana, enamiku ajast magab (kõvasti norsates) ja talle on väga tore pai teha, sest käsi käib plump-plump üles alla. Nahka on ikka kohe mõnusa varuga! Ta kuulub ühele meie juhatajatest ja hakkab iga päev tööl kaasas käima. Kliendid on juba praegu temasse kõrvuni armunud!

Meil oli täna hommikul omaniku kodus juhatuse koosolek ja viie inimese peale neli koera. See on nii Kanada! Igaühel on koer. Ma võtan järgmine kord mõne kana kaasa, need vähemalt ei norska üle teiste jutu! Kuigi Alice'i kaitseks peab ütlema, et kui oled selline tilluke ja krimpsus, on isegi norskamine nunnu.


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

12 jaanuar, 2017

Munahädajuhtum

Paar päeva tagasi kuulsin õues imelikku krõbinat. Läksin aknale vaatama ja avastasin, et sprinklerid on tööle hakanud! Keset talve! Eks oleks vist olnud mõistlik sügisel vesi välja lasta ja torud kinni keerata, mitte ainult puldist lülitada. AGA Nanaimos ei ole talve! Siin ei külmu vesi torudesse ära, siin ei lähe külmaks, siin ei saja lund. Välja arvatud sel talvel. Esimest korda üle mitmekümne aasta.

Puldist tundus olukord ilus, kõik programmid ja sprinklerid välja lülitatud. Mängisin sellega natuke, klõbistasin sisse/välja - mitte midagi ei muutunud. Kui ikka sprinkler otsustab, et tahab kasta, siis mingi näkane pult teda ei morjenda.

Matt oli just ööpäevast vahetust alustanud, järgmisel päeval magas ja kui üles ärkas, oli juba pime. Selleks, et torusid kinni panna, oli vaja mingile maa-alusele karbile ligi pääseda ja see istus omakorda korraliku jää- ja lumekihi all. Elagu talv! Õnneks töötasid ainult pooled sprinklerid, muidu oleks juba topeltnutune olnud.

Ja siis tuli öösel rekordiline -7C ja hommikul polnud aias enam VÄGA korralikult kastetud talvine muru nagu esimesel kahel päeval, vaid jääskulptuuride näitus!


Hommikul tahtsin kanade juurde minna, aga rada oli nagu klaas ja kuna see asub väikese kallaku peal, olnuks ainsaks mõeldavaks liikumisviisiks olnud roomamine. Läksin siis üle muru jääskulptuuri ja sain muuhulgas teada, et see on nii tugev, et pealeastumisel ei purune. Mis omakorda tähendas, et teekond polnud mitte ainult sigalibe, vaid ka väga konarlik. Järgnevate minutite jooksul tegin olude sunnil kuskil kümmekond ülimalt ebagraatsilist piruetti, aga kohale igatahes jõudsin! Kanad tõstsid kohe protestikisa kui nägid, et mul polnud neile maiust kaasas. Seda pole vist kunagi varem juhtunud ja nad olid ikka tõsiselt pettunud! Aga noh, ma ei tahtnud midagi kätte võtta, sest näoli kukkumise tõenäosus oli päris kõrge. Pesast leitud kaks muna pistsin taskusse, tegin paar pilti ja kakerdasin kiirelt tagasi.

Selleks ajaks olin juba tööle hiljaks jäämas, kihutasin trepist alla, panin teised saapad jalga, istusin autosse, hakkasin sõitma… pagan, kus mu telefon on? Auto seisma, kotis pole, ahaa, taskus, väga hea! Ja siis see hetk kui plahvatas, et oot… mis teises taskus on? EIIII.

Ärge. Kunagi. Pange. Mune. Jopetaskusse. 

Pistsin käe sisse ja tundsin sõrmede all limast plöga. Üks katki, teine terve. Autost välja, uuesti tuppa, munad välja, kiire taskupesu, et suurem osa venivat ollust välja saada. Kuradi kurat! Lõppkokkuvõttes jäin muidugi ikka paar minutit hiljaks ka, aga munahädajuhtumi puhul ju võib. Oeh, mis hommik.

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud