Sügismasendus

Olete tähele pannud kui keeruline on sobivat juuksurit leida? Esiteks peab ta väga hästi ära tabama, mis sulle sobib ja soovituslikult võiks see üldjoontes klappida sellega, mis sulle enda meelest sobib. Ja kui arvamused lahku lähevad, siis võib-olla oligi just juuksuril õigus, aga kui sa iga kord peeglisse vaadates ise närvi lähed, pole selle teadmisega suuremat peale hakata. No ja siis on need juuksurid, kes muidu lõikavad-värvivad hästi, aga lõpetuseks kuivatavad su pea selliseks, et koju minnes tuleb see esimese asjana kohe üle pesta.

Eestis oli mul mitu juuksurit, kelle tööga rahule jäin, Vancouveris leidsin kolme aasta jooksul ainult ühe, kes mulle meeldis, aga tema oli paari kuu pärast teise salongi kolinud ja vana salong polnud selle asukoha paljastamisest mõistagi huvitatud. See selleks. Nüüd elan hoopis Nanaimos ja mul ei ole jälle juuksurit! 

Keda veel tükk aega polnud, oli perearst. Perearsti on isegi suuremates Kanada linnades raske leida, väiksemates aga pea võimatu. See, et mul vastav isend kodus istub, ei aita sugugi edasi, sest sõpru ja pereliikmeid ei tohi ravida. No eks ta muidugi vaatab kurku ja teeb muid selliseid asju, aga ühtegi retsepti ta mulle kirjutada ei tohi ja muude spetsialistide juurde edasi saata ei saa. Teine takistus on see, et minu perearst ei tohi olla samast kliinikust, kus Matt töötab. Kohutavalt frustreeriv, sest ta sattus eriti heasse kliinikusse. Kolmas takistus on see, et terve ports Nanaimo perearste kuulub me sõpraderingi ja mitte ükski neist kah ei kvalifitseeru, sest noh, pole professionaalne! See on nagu kaevu kõrval janusse suremine!

Enne kui jõudsin lõplikult närvi minna ja ette kujutada, kuidas hakkan Nanaimost Vancouverisse arsti juurde käima, saabus Matt koju mingi spets nimekirjaga tohtritest, kes on nõus oma nimistusse uusi patsiente lisama juhul kui nad on mõne arsti pereliikmed. Minu jaoks läks nimekiri selle võrra kohe poole lühemaks, et tahtsin tingimata naisarsti, sest Kanadas teeb perearst ka kõik rutiinsed günekoloogilised toimingud. Lõpuks valisin ühe väga meeldiva rahuliku naisarsti, kes mu eest nüüd elu lõpuni saab hoolt kanda.

Ahjaa, need, kel oma arsti ei ole, käivad walk-in kliinikus, kus pääseb vastuvõtule elava järjekorra alusel. Arst on siis muidugi iga kord uus ja su ajalugu ei tea, ooteaeg küündib enamasti tunni või kaheni, aga vähemalt saab asjad aetud.

Hambaarstiga on veidi lihtsam, neid on nagu seeni pärast vihma. Omal ajal toimis guugeldamine hästi ja "Vancouveri parim hambaarst" andis tulemuseks vahva mehe, kes minu meelest täiesti vabalt parima arsti tiitli välja kandis. "Nanaimo parima hambaarstiga" lähen kohtuma reedel ja loodan, et ei pea guugeldamise tulemustes ka seekord pettuma. 

Täna hakkasin mõtlema, et peaks omale ühe toreda spordiklubi leidma. See sügisene üha vihmasemaks ja pimedamaks muutuv ilm tekitab sellise tunde, et hea meelega ainult magaks ja sööks küpsiseid, energia on täiesti kadunud. Liigutamine teeb tavaliselt asja paremaks, nii et asusin otsingutele. Nanaimos on nii palju erinevaid treenimisvõimalusi, mul pole õrna aimugi, mille järgi valida. Hea uudis on see, et kõik pakuvad nädalast tasuta prooviperioodi, nii et otsustasin, et mis siis ikka, käin järgmised kaks kuud erinevates kohtades tasuta trennis ja valin lõpuks nende hulgast lemmiku. Või kaks. Ei pea ju alati samas kohas käima! Tore on see, et spordiklubides on tavaliselt saunad. Ma pole sada aastat saunas käinud! Siin pole kellelgi kodus sauna! 

Muuseas, Matt mainis ükspäev, et nii mõnus, et meil vann on. Mina olen siin elatud viie kuu jooksul ainult ühe korra vannis käinud! Ma ei tea, kuidas küll nii on läinud. Lähen panen vee jooksma…

Põhupõrsad

Alates järgmisest nädalast on kanad piisavalt vanad, et munele hakata. Matt ehitas pesakastid ümber - tegi viiest valgest kaks hämarat ja pani mõlemale katuse peale, et enam äärte peal kõõluda ei saaks. Mina arvasin, et pigem võiks uus sein kuudi katuseni joosta, sest siis poleks pesal endal eraldi katust vajagi, aga jäi nii nagu peremees otsustas. Kanad olid muidugi plaaniga päri ja kuigi pesakastipealne ruum on umbes poole väiksem kui kana ise, ei lase nad ennast sellest häirida. Iga natukese aja tagant passib seal mõni totaalselt lapik kana ja vaatab punnis silmadega otsa. Ma pole veel näinud, kuidas nad üles saavad, sest minu loogika ütleb, et sissemahtumiseks peaks end juba õhus lapikuks tõmbama, aga noh, millal enne on loogika kanu takistanud…

Muidu on meil kuudis saepuru, aga pesadesse tahtsin tingimata põhku. Enne kui jõudsin tõsisemalt muretsema hakata, et kust piisavalt väike põhuhunnik välja võluda, jooksin suvalises ehituspoes Halloween'i asjade otsa ja leidsin sealt lademes põhukuubikuid. Ostsime siis nagu pesueht kanadalased (no üks meist muidugi ongi suht pesueht) Halloween'i eel portsu põhku, ainult et ei pannud seda maja ette kõrvitsate kõrvale, vaid kuuti.

Veel paar päeva hiljem tuli Matt koju kotitäie golfipallidega, et kanad saaks munemist harjutama hakata. Pani mõlemasse pessa neli. Mina vaidlesin vastu, et ikka üks peaks olema, muidu võib-olla arvavad, et peavad hauduma jääma ja seda ei taha me kohe üldse. Aga jäi neli. Paar päeva hiljem noppisin salaja mõned vähemaks, sest kanad ei paistnud neist nagunii suurt midagi arvavat. Küll aga loobiti kohe esimese ööga enamus põhku alumisele korrusele, mispeale pidime väikse lisapiirde ehitama, et osa ikka pessa ka jääks.

Ei ole lihtne see kanaomaniku elu...

Pidžaamapidu

Meie noorteprogrammi klientidel oli ükspäev koolis pidžaamapäev. Nad nägid nii toredad välja, mõnel oli pidžaama peal veel hommikumantel ka. Tegime nalja, et eriti mõnus - lähed koju ja võid otse magama keerata, ei pea midagi vahetama enam. Peaks isegi mõni päev pidžaamapäeva tegema!

No ja siis paar päeva hiljem sain õhtul pärast kümmet päevatöötajalt kõne, et öövahetus pole kohale jõudnud ja telefonile ei vasta, mida teha? Palusin veel paar korda helistada ja lootsin, et äkki ikka näkkab. Aga ei läinud õnneks! Üks ei võta toru ja teine peab koju laste juurde minema. Minu kui juhataja kohus on sellises olukorras mingi lahendusega lagedale tulla ja mingit varuplaani veel ei olnud, sest klient elas alles esimest nädalat sees. Siit muidugi õppetund, et varuplaan tuleb alati varuga teha. Istusin õnnetult oma heas soojas voodis - magamisriietes ja hambad pestud - ning kurtsin Matt'ile, et ma üldse ei taha ööseks ära minna. Aga noh, vist peab. Matt lohutas, et kujuta ette kui palju lisapunkte sa hiljem ülemuse silmis saad kui ise kohale lähed...

Viskasin paar hilpu kotti ja asusin teele. Pidžaamas! Esimene hea asi on see, et töökoht on päeval 9 minutilise sõidu kaugusel, öösel jõuab seitsmega. Ma ikka armastan öelda, et väikelinna värk, aga tegelikult on Nanaimo pindalalt kaks korda suurem kui Tartu, nii et veits on vedamine ka. Teine hea asi oli see, et klient paistis mind nähes väga rõõmus. Töötaja polnud lubanud tal tuld põlema panna, öörahu olevat, istus siis voodis ja joonistas taskulambi valgel. Super hästi joonistab, muide! Panin tule põlema, ajasime nats juttu ja soovisime head ööd.

Kolmas hea asi on see, et öine vahetus magab. Täitsa ametlikult kohe. On oma tuba ja kõik mugavused. Istusin voodisse, otsisin raamatu välja ja leidsin, et tegelikult ei ole üldse paha öösel "töötada". Ja kuna minul on kuupalk, mitte tunnitasu, oleksin hommikul otse koju läinud ja päeva vabaks võtnud. Reedese päeva, mis teeb asja eriti magusaks.

Hetk hiljem kuulsin, et keegi parkis maja ette - öötöötaja ilmus välja! Oli päevad segamini ajanud ja ära unustanud, et töötama pidi. Juba teist korda samal õhtul ajasin end voodist püsti ja istusin magamisriietes autosse. Kanadas ei ole muideks üldse haruldane, et inimesed pidžaamaväel poes käivad või lastega maja ees tänaval tšillivad. Ma tegelikult peangi seda veits rohkem harjutama. Igatahes sain lõppkokkuvõttes ikkagi oma voodis magada, ülemuse silmis ei läinud seejuures ükski lisapunkt kaduma ja hommikul alustasin täies meelerahus veits hiljem, et aus oleks.

Nädalavahetuseks olid meil lennukad plaanid. Matt'i parim sõber pidi naise ja lapsega külla tulema, et aidata kanaaed väiksemaks ehitada (jee!). Siis ütles teine sõprade paar, et nad tahavad ka tulla. Neil kah laps. Üks arst, kes viimased kaks nädalat Nanaimo haiglas töötas, üüris oma naisega meilt selleks ajaks üht külalistetubadest, nemad pidid õnneks reede pärastlõunal lahkuma. Aga siis selgus, et ta peab õhtul kaua tööl olema ja lähevad hoopis laupäeval. Niisiis oli meil ainult üks vaba külalistetuba, kaks paari ning kaks last. Ühene ja kahene. Appi…

Mõlema paari eripäraks on see, et nad veavad terve elamise kaasa kui kuskile ööbima jäävad. Ei, mitte tekke-patju, vaid kahesajaosalise suurte klotside komplekti, lapsele kaks jalgratast (laps sai just aastaseks), kolm kohvritäit riideid jne. Kummalgi paaril siis. Kui töölt koju jõudsin, oli maja juba pea peale pööratud, kogu träni alumistest köögikappidest põrandale laiali laotatud (elagu lapsed!), magamistoa põrandal kanasuled (???). Jeeiii…

Matt surus ühe pere oma kabinetti madratsi peale ööbima, nii et päris lageda taeva alla keegi siin ülerahvastatud majas ei jäänud, tited pandi varakult magama ja meie tegime õues lõkkevalgel väikse tantsulka. Keset ööd tõi Matt Dora kuudist välja, sest inimestele üldiselt meeldib nurruvat kana paitada (mina olin muidugi suht veendunud, et asi lõpeb halvasti, Dora paneb kogemata lendu ja praeb leekides krõbedaks, aga õnneks jäid kõik terveks). Väga tore oli!

Ma olen nii palju kavalaks muutunud, et viskan enne magamaminekut kõik laokil olevad nõud masinasse, siis ei ole hommikul täielik hullumaja. Aga kahe väikse lapse ja nelja destruktiivse vanemaga on hommikune pilt sellest hoolimata pehmelt öeldes korralage. Nad pidid lõuna paiku kõik edasi sõitma, et teistele saarel elavatele sõpradele külla minna, nii et olin mõttes nagunii suuremaks koristamiseks valmistunud. Ahjaa, see arst läks kah oma naisega minema. Üle saja aasta tühi maja. Ühtegi puhast käterätikut ei olnud, kolm vooditäit pesu pesta ja ülejäänud segadusest ma üldse parem ei räägigi. See, et diivani vahelt banaani leiab, on ju tegelt täitsa okei. Kolm tundi hiljem oli maja puhas, teine samapalju hiljem sai viis masinatäit pesu kah kappi. Matt käis vahepeal vannis ja võttis uue rätiku, ma röögatasin, et eiiiii! Mine too teisest vannitoast enda oma ära! Mul on hetkel musta pesu allergia, paluks mõistvat suhtumist.

Homme hommikul tuleb terve Matt'i pere külla. Ja esmaspäev on üle mitme nädala esimene päev, kus me oleme kahekesi kodus, on rahu ja vaikus. Ma arvan, et seda peaks tähistama! Tahab keegi läbi astuda?

Nali!!! Jumala eest, palun ärge tulge.

Saareelu

Sügis on käes! Täna hommikul oli toas ainult 19 kraadi sooja, varsti peab kütte sisse lülitama. Mäletan, et esimene Kanada-aasta oli erakordselt kuiv ja päikeseline. Ma ei saanud üldse aru, mis vihmasest Vancouverist kõik soigusid. Lõppeda-mitte-tahtval ilusal ilmal oli kahtlemata suur osa selles, miks ma nii kindlalt tundsin, et tahan siia päriseks jääda. Vahel asjad lihtsalt juhtuvad põhjusega!

Ma ei ole kunagi varjanud, et Nanaimosse kolimine oli minu jaoks paras eneseületus ja siiamaani ei tunne ma lõpuni, et see päris minu koht oleks. Kodu on meil muidugi viimase peal, kanad ja värgid, selles osas ei oskaks küll midagi enamat tahta. Aga linn ise on… noh uus. Kohvikuid on vähem, poode on vähem, karusid on rohkem. Inimesed on super sõbralikud ja loodus on muidugi ilus, parkimine igal pool tasuta ja liiklus oluliselt rahulikum kui Vancouveris. Aga noh, sõbrad jäid ju kõik maha ja korra kuus kokku saada on ilmselgelt hoopis teine tera kui lihtsalt emotsiooni ajel helistada, et tsau-mis-teed, ma tulen külla!

Uued sõbrad on muidugi ka tekkinud, aga uute sõpradega läheb alati aega, enne kui neist päris sõbrad saavad. Enne kui tekib see õige ja soe tunne.

Suur osa sellest, miks ma end siin nii omana ei tundnud, oli see, et ma ei käinud tööl. Nüüd siis käin ja asjad paistavad kohe täiesti uues valguses! Seda eneseteostuse komponenti on ikka täiega vaja! Pärast paari esimest nädalat on selline tunne nagu oleksin paradiisi sattunud! Alateadvuses tiksub ikka mingi eestlaslik "ära hõiska enne õhtut" ja "pill tuleb pika ilu peale", aga uus kultuuriruum hakkab juba vaikselt mõju avaldama ja ma ei põe enam nii väga kui asjad hästi lähevad. Lisaks olen õppinud komplimentide peale "aitäh" ütlema, selle asemel, et "oh, mis te nüüd" ühmata.

Me käisime täna kõrvalsaarel mingil järjekordsel arstide üritusel ja inimesed olid veel sõbralikumad kui Nanaimos! Pakkusid, et tulge siia tööle kui residentuur läbi saab! Vot neil on seal küll ehtne saareelu, kõik tunnevad kõiki ja lapsed mängivad maja taga metsas, mitte ei istu telefonis. Üks mees rääkis, et kui nad sinna aastaid tagasi maja ostsid, siis võtmeid ei saanudki, sest omanik ei suutnud neid kuskilt üles leida. Nad polnud kunagi uksi lukku pannud, keegi teine ka ei panevat.

Tagasiteel jalutasime praami ninasse, vaatasime Nanaimo siluetti ja see tundus korraga nagu mingi suur linn!

Eile sadas päev otsa vihma ja täna oli ka veel niiske. Kanakuudi uks kipub sellise ilmaga natuke paisuma ja ma ei jõua seda lahti tõmmata. Avasin küljeluugi, et nad välja lasta. Tulidki siis. Lennates! Neli esimest liuglesid suhteliselt osavalt otse värava poole ja maandusid teisel pool, et käbedalt oma lemmikpõõsa alla joosta. Viies tegi väikse valearvestuse ja maandus täie lauluga vastu traataeda. Aia osas on täielik müstika, ma ei saa aru, kas nad ei näe seda või lihtsalt ongi lollid, igal juhul püüavad nad suhteliselt regulaarselt sealt läbi joosta. Nii et midagi uut selles otseselt ei ole.

Igatahes olid esimesed neli juba ammu eemal põõsa all ja viimane-hapupiimane sattus üksi jäädes totaalsesse segadusse! Seisis aia ees ning pööras pead ühele ja teisele poole. Tammus rahulolematult koha peal. Siis läks mööda treppi üles, et kuuti tagasi minna (ma ei tea miks, aga no ju polnud paremat ideed), kuid uks oli teatavasti kinni. Ühel hetkel kasvas meelehärm ja kaagutamine juba nii suureks, et ma ei suutnud enam naeru pidada. Nutikusega nad just silma ei paista.

Ahjaa - kui me seal saare peal ringi sõitsime, oli natuke sellline tunne nagu Eestis oleks. Majad metsa vahel peidus, vahepeal paistis mändide vahelt merd. Ütlesin, et see on selline koht, kus võiks vanaema elada, hea nädalavahetusel külla tulla. Hiljem kui tuli juttu, et ma Eestist olen, öeldi, et neil elab seal üks eesti vanamemm! Matt naeris, et näe, leidsidki vanaema!

Muide, Nanaimo raamatukogust saab "Mandariine" laenutada! Kusjuures kohutavalt väike DVD'de valik ja siis… tadaa, eesti film! Ma ei suutnud oma silmi uskuda! Aga noh, meil müüakse suvalises külapoes Vana Tallinnat ka. Nii et pole sel Nanaimol häda miskit!

Lihtsuses peitub võlu

Tööl läheb muudkui mõnusamaks! Hommikul on põnev minna ja õhtul ei saa kuidagi tulema. Täna hakkas lõpuks ometi noortekeskuse kolimine pihta, osad toad tehti tühjaks ja seeläbi tekkis mulle oma kontoriruum. Päeva esimese poole paigutasin mööblit ja pärast lõunat panin arvutit kokku. Meil on täielik iseteenindus, karbid lükati ukse vahelt sisse, et näe, siin on sinu arvuti. Mul polnud veel kääregi, et kilesid lahti lõigata! Prügikasti, kuhu sodi panna, samuti mitte. Asja käigus selgus, et pikendusjuhet oleks kah vaja, ülemus andis kaardi näppu ning saatis kontoritarvete poodi, et too juhe ja vaata, mida sul veel on vaja.

Ja uue sõna õppisin! Siin on selline süsteem, et müüakse erinevas mõõdus pikendusjuhtmeid (millel on tavaliselt kolm pistikupesa) ja siis eraldi neid pesaotsi, kus on näiteks 6 tükki reas, aga juhe ainult poolemeetrine kui sedagi. Ma ei teadnud, et sel rohkemate pesadega asjal on omaette nimi (power bar). Eestis ei ole ju kahte erinevat tüüpi, ikka üks pikendusjuhe kõik?

Lisaks muule on nüüd igaõhtune väljakutse teha midagi sellist süüa, mida tahaks järgmisel hommikul tööle kaasa võtta. Suppi on näiteks natuke nadi vedada. Me oleme Mattiga mõlemad ses mõttes natuke pirtsakad, et hea meelega eelmise päeva toitu ei soojenda, pigem tahaks midagi uut ja huvitavat. Aga kuna tööle kaasavõtmiseks ma ilmselgelt mingit eraldi asja ei tee, peab see olema midagi sellist, mis ühe korraga ei ammenda. Kanadas on muideks oma toidu kaasavõtmine ülimalt levinud. Neil pole ju koolides sööklaid, nii et algusest peale käib lõuna karbiga kaasas (lasteaias ka!).

Praegu on suht hullumaja veel, polekski aega kuskile välja sööma minna. Noortekeskus tegutseb nendes ruumides, mis peatselt minu omadeks saavad ja töötajad peavad peakontoris kamba peale ühte arvutit jagama. Jube keeruline on niimoodi kogu paberimajandust ette valmistada kui iga kümne minuti tagant tahab keegi ruttu mingi asja ära teha ja arvuti ära varastab.

Graafik sai nüüd lõplikult paika ja töötan 9-17 nagu alguses kokku lepitud. Hommikul on maja tühi, saan paberitöö ära teha ja muid asju ajada, kella kahest lähen noortekeskuse ruumidesse ja veedan koos nendega aega. Minu hoolealuse toob pärastlõunane töötaja koolist ära ja teda hakkangi vist ainult noortekeskuses nägema, mitte majas, sest selleks ajaks kui ta koju läheb, on minu tööpäev juba läbi.

Ma olen oma uue graafikuga väga rahul! Vancouveris alustasin kell 13 ja tund aega hiljem olid mõlemad kliendid kodus, nii et pidin kõiki asju paralleelselt tegema - meile lugema, helistama, dokumente täitma, koosolekutel käima, süüa tegema ja vaatama, et klient samal ajal unarusse ei jääks ning õue või kuskile saaks. Uus juhataja ikka vahel helistab mulle ja oigab, et issand, kuidas sa jõudsid kõike, mul jääb iga päev mitu tundi puudu ajast puudu! Kusjuures mul jäi ka! 

Homme on esimene päev, kus mul on kontor, kõik asjad toimivad ja saab kohe esimesest hetkest peale päriselt tööle hakata. Ühtlasi on laua peal ruumi, kuhu teetass mahutada ja kuna seda võiks väikestviisi tähistada, küpsetasin õunakooki, et saaks homme tüki kaasa võtta. Matt ütles vurre puhtaks lakkudes, et see on kõige kõige kõige parem kook, mida ma üldse kunagi teinud olen. Ja ma olen väga palju igasugu peeneid asju küpsetanud. Näe, lihtlabane õunakook võitis… saa siis meestest aru.

Padjaklubi

Sel nädalavahetusel oli Matt teises linnas koolitusel ja mulle tulid sõbrannad külla. Nii pesueht naistekat pole juba ammu olnud! Šoppasime, käisime kohvikust kohvikusse, tegime mõnusa matka, vaatasime romantilist filmi, nutsime lõpus kõik koos, lakkisime küüsi, rääkisime meestest ja sõime kommi. Väga tore oli!

Lehmkanad

Täitsa tore on vahelduseks jälle tööl käia! Praegu on muidugi veel selline alguse asi, et kedagi ei tunne ja matsu ei jaga, lihtsalt jälgin ja üritan aru saada, mis toimub. "Kodusid" on sellel ettevõttel ainult kaks (hetkeseisuga tegelikult pigem üks, sest minu oma avatakse alles nädala pärast), ülejäänud kliendid kuuluvad erinevate noorteprogrammide alla ja käivad kohal ainult pärastlõunati. See maja, kus praegu tegevus toimub, on kitsaks jäänud, nii et noored kolitakse uutesse ruumidesse ja maja jääb minu kliendile. Et suuremat ärevust vältida, ei öelda noortele enne uut nädalat midagi ja seetõttu ei saa me ka vanu asju kokku pakkida ega uusi sisse tuua.

Neljanda päeva lõpuks olen enam-vähem ära õppinud, kes on töötaja ja kes klient. Peale vaadates ei saa alati aru, sest meil on täiskasvanute programmid ka ja igas vanuses rahvast jalutab ringi. Nimedega on alguses kõige raskem, pooled olen ikka suutnud juba meelde jätta, aga ülejäänutega läheb veel aega. Ja klientidel on alati mingid omad eripärad, nii et aegajalt käin kontoris toimikuid lugemas, et oot, mis värk selle-ja-teisega täpsemalt on?

Lisaks veel mingid Nanaimo eripärad, näiteks see, et siin, erinevalt Vancouverist, elavadki päris kanadalased ja mitte kellelgi ei ole aktsenti. Ning siis astun uksest sisse mina ja kõigil on kohe huvitav, et kuule, kust sa pärit oled? Absoluutselt iga klient ja töötaja on minuga selle arutelu maha pidanud. Ja siis see, et kuidas sa oma nime hääldad? Esimesel Kanada-aastal mind häiris, et nimest tekkis korraga mingi kümme erinevat hääldusvarianti, millest ükski ei sarnanud eestikeelse Anuga - justkui oleks osa identiteeti kaduma läinud - aga nüüd on mul täiesti siiralt ükskõik. Ebamugavust tekitab ainult see kui küsitakse, et kuidas sa ise seda hääldad ja siis ma ütlen ikkagi Änjuu või miskit sellist, sest nad ei saa tegeliku hääldusega nagunii hakkama. Proovitud, noh.

Ma ei jõua ära oodata, et mulle lõpuks ometi mingi oma laud ja arvuti tekiks, pooli asju ei saa ilma nendeta teha. Hetkeseisuga on veel kõik graafikud ja asjad ka veel lahtised, ministeerium tahab põhjendust, et miks meil on vaja kõik 24 tundi töötajatega katta, kuigi klient hommikuid koolis veedab ja ma väga loodan, et siit ei tule mingit jama. Kui näiteks minu tunnid õhtu poole nihutatakse, ei saa me Matt'iga enam üldse kokku. Graafikute tegemine on üldse paras peavalu, sest lisaks sellele, mis on maja vajadused, peab mõtlema, kuidas kõigile töötajatele täistööaeg tekitada. Ei saa öelda, et kuule, käi seitse päeva nädalas igal õhtul neli tundi tööl, sest keegi ei püsiks seal niimoodi. Nädalavahetustega sama jama, keegi ei taha päris iga nädalavahetus tööl olla, aga kliendi seisukohast on jällegi parem kui tekib rutiin, mitte et suva inimesed suva aegadel.

Eelmises kohas alustasin juba toimivas majas, oli küll palju kohendamist ja muutuste tegemist, aga muidu ikkagi sissetöötatud värk. Nüüd tuleb kõik nullist üles ehitada ja hästi kiiresti efektiivselt toimima saada (kogu selle verivärske tiimiga, kellest ei ole veel teada kui hästi nad hakkama saavad ja antud kliendiga kontakti leiavad jne). Ja muidugi vanematele tõestada, et nende lapsel on meie juures igati mugav ja turvaline, sest ükskõik kui väga seda abi ka vaja ei oleks, on igal vanemal oma lapse "asutusse" saatmisega ikkagi väike tõrge (ja sotsiaalne surve ka, et mis mõttes ei saa ise hakkama).

-

Kanad on muideks nüüd terve aia vallutanud. Vanasti jooksid kohe ühe kindla põõsa alla, kaevasid omale sinna auke ja soputasid sulgi. Välja praktiliselt ei tulnudki. Nii et ma lasin neid hea meelega aedikust välja, sest põõsa all on nad kotkaste eest kõige paremini varjatud. Nüüd ei ole enam mingit korda, põõsas on küll endiselt lemmik, aga igasse peenrasse tehakse "pesasid", mulda (ja sitta) leidub igal nurgal. Täna jätsingi värava kinni, aga nad ilmselgelt ei olnud sellise asjade käiguga üleliia rahul, tükk aega kaagutasid pahaselt, enne kui aru said, et ma ei mõtle ümber. Ja Matt pole ikka veel kanaaiast heina ära trimmerdanud, ütleb, et küll kanad söövad selle ära. Aga paraku meil ongi kanad, mitte pisikesed nokaga lehmad, nii et hein ei paista kuhugi kaduvat. Kolm kuud on nad seal ringi jalutanud, aga hein läheb ainult kõrgemaks. Järgmiseks suveks on võsa, pole lugu, et aiale katet ei jõudnud teha, kotkad enam läbi ei murra.

Uuest tööst...

Käisime nädalake tagasi Marii beebil külas ja Matt leidis külmiku pealt "Karumõmmi unelaulu" sõnad. Veeris läbi ja palus tõlget.

"Mõmm-mõmm, mõmm-mõmm, nutab karujõmm..."

Matt muigas, et nojah, kohe näha, et eesti lastelaul, sest juba esimeses lauses keegi nutab!

Seejärel läks memm maasikale ja taat vaarikale ning Ermo oli internetist audioversiooni välja otsinud. Teise salmi juures, kus "summ-summ lendas mesimumm" hakkas Matt kõva häälega naerma ja küsis, et kas see on teil mingi lastepiinamise tehnika, et alguses on uinutav "mõmm-mõmm ja ää-ähh", mispeale võib-olla tõesti silma kinni tõmbab (kui just nutva karu peale ei mõtle), aga teine salm kõlab nagu oleks sõda lahti! Viimnegi uneraas kohe läinud!

-

Käisin praegu kanakuudi ust kinni panemas ja leidsin ühe tegelase aia pealt hängimast. Hullult on vaja ringi lennata ja uusi valdusi avastada, aga nii julge veel ei ole, et ise alla tulla. Muide, kanade järgi võib kella õigeks panna - täpselt siis kui päike loojub, lähevad tuppa. Leia pildilt kana: 

Aga tööst siis - pärast seitsmenädalast kandideerimist kutsuti mind esimesele vestlusele. Suvel liiguvad asjad teadagi aeglasemalt ja Nanaimo on niipalju väike koht, et normaalseid pakkumisi tulebki iga nädala kohta ainult mõni ja päris suvakatele otsustasin mitte kandideerida.

Vestlus läks igatahes väga hästi ja teadsin kohe, et nad võtavad mu tööle. Ametikohaks erivajadustega noorte tugitöötaja, nii et minu jaoks pigem samm alla, seda enam, et sellist tööd saab ka ilma vastava hariduse ja kogemuseta teha kui ainult isikuomadused klapivad ja huvi on. Alustuseks on alati osaline tööaeg, sest töötajate ja klientide klapitamine võtab aega ja palk muidugi kah madalam kui mul siiani oli. Mis mulle aga väga meeldis, on sealne õhkkond ja need inimesed, kes mind intervjueerisid. Väga sõbralik ja soe. Ja eks igal juhul tore, et lõpuks mingigi töö on.

Igasugune elevus aga kahjuks puudus, sest antud ametikoht ei paku erilist eneseteostust ja sellise aktiivse rabelemise kohta, mida teha tuleb, ei ole tasu just ülemäära vaimustav. Aga noh.

Läksin siis kokkulepitud ajal paberitele järele, omanik pani mu istuma ja ütles, et peame midagi arutama. Ja alustas ülivabandavalt, et ma tean, et intervjueerisime sind täiesti teistsuguse töö jaoks, aga me saime just ministeeriumist loa üks uus maja avada ja meil oleks vaja kedagi, kes seda juhataks ja sealse programmi üles ehitaks. 

Mul pole kunagi varem juhtunud, et edutamine juba enne esimest tööpäeva tuleb!  

Tööaeg on E-R 9-17, mis on minu jaoks nii ideaalne kui üldse olla saab ja ametiülesanded kõik sellised, mida juba tean ja oskan. Kuni kella kaheni on maja tühi ja kõik koolis, see aeg on puhtalt paberitööks ja koosolekuteks, aga nagu nad ka ise tunnistasid, ei ole mul tõenäoliselt just kõigil hommikutel nii väga midagi teha, nii et sellist hullumeelset rabelemist nagu Vancouveris tegin, ilmselt olema ei saa. Ideaalne! Ahjaa, töökoht on kodust 7-minutilise sõidu kaugusel!

Igatahes vägev, noh! Ja kogu see vaimustus, mis pärast esimest vestlust puudu jäi, tuli pärast teist lausa hooga. Kui see kõik nüüd tõesti nii ilus on nagu pealtnäha paistab, hakkab mulle elu Nanaimos juba oluliselt rohkem meeldima!

Pulmapeod

Ärkasin täna üles, kõik luud-lihased valusad ja kurk punane. Nüüd on siis natuke palavikku ka. Nii tüütu! Kanad, kelle kuudi pidin ära puhastama, istuvad rõõmsalt sita sees ja mina passin diivanil. Vaesed kanad. Ja vaene mina!!! Ei teagi, kas peaks end kokku võtma ja asjad ära tegema või ootama, et enesetunne paremaks läheks? Sest võib-olla läheb hoopis kehvemaks ja siis istuvad sõbrad veel nädal aega varbaidpidi sitas.

Nädalavahetus oli tihe, käisime kahes pulmas ja pean tunnistama, et hakkan vaikselt aru saama, miks pruutneitsisid ja isamehi nii hullult palju peab olema - nendeks valitakse ju oma kõige paremad sõbrad ja terve pulmapäeva on just nemad kogu aeg pruutpaari ümber. Peokohas on pikk laud, kus pruutpaar istub keskel ja neist kummalegi poole jäävad vastavalt kas pruutneitsid või isamehed. Ülejäänud külalised istuvad väiksemates ümmargustes laudades. Rääkisin Matt'ile, et Eestis on enamasti nii, et pruudi kõrvale pannakse peigmehe vanemad ja peigmehe kõrvale pruudi omad ning ta oli väga üllatunud. Siin on kummagi perele oma laud, nt. pruudi vanemad istuvad tädide-onude-vanavanematega ja peigmehe omad siis oma suguseltsiga. 

Muideks, pruutneitsite ja isameeste kaaslased on kuni õhtusöögi lõpuni üksi, mis on nats nõme. Kuna laupäeval abiellus Matt'i parim sõber, oli tal au olla see nö. pea-isamees (siin öeldakse "best man + groomsmen" ja "maid of honour + bridesmaids", eesti keeles pole neile põhikujudele head vastet) ja mind pandi KAHE Matt'i ekspruudi ja nende abikaasadega ühte lauda istuma. Jeeiii. 

Pidu oli muidu vägev ja ma vehkisin ikka suhteliselt vapralt poole ööni kontsades tantsu vihtuda, aga hiljem ei jõudnud enam üle parkimisplatsi autoni kõndida ja pidin paljajalu minema. Järgmise päeva pulmaks olin nõks madalamad kingad kaasa võtnud, aga suhteliselt kiiresti selgus, et jalad mäletavad väga hästi, et neid äsja väärkoheldi ja hakkasid peaaegu kohe valutama. 

Ma ei saa aru, miks pruudid kõrgeid kontsi kannavad? Nende kleidid on ju tavaliselt nii pikad ja kohevad, et nad võiks vabalt midagi mugavat kanda ja keegi ei paneks tähele. Laupäevane pruut üritas viimase hetkeni oma peentes kingades vastu pidada ja jäi iga kahe sammu tagant kontsapidi pitsikuhilasse kinni, nii et õhtu lõpetuseks oli ka alusseelik kogemata pitsiliseks muutunud. Pruutneitsid seevastu andsid üsna käbedalt alla ja panid esimesel võimalusel ballerinad jalga. Neil oligi kõigil kaks paari sädelevaid kingi, ühed kõrged ja teised madalad, pruudil samamoodi. 

Pühapäevases pulmas ei olnud laudadel numbreid, vaid nende linnade nimed, mida noorpaar on üheskoos külastanud. Mina olin meie Tallinna lauas ainus eestlane. Uhke värk!

Muide, Kanada pulma ei viida lilli!

Ma olen nüüd viimased 10 tundi vahelduva eduga seda postitust kirjutanud, vahepeal kanamaja ära puhastanud ja Matt'ile homseks tööle kaks plaaditäit küpsiseid küpsetanud. Aeg magama minna! Loodetavasti ei jää ma vahepeal veel haigemaks ja saan peatselt rääkida, kuidas töö leidsin, sest praegu lihtsalt ei jaksa. Head ööd!

Uus kleidiralli

Me oleme nädalavahetuseks kahte erinevasse pulma kutsutud ja seega on mul jälle kleiti vaja! Kevadise kleidiralliga võrreldes olin mõnevõrra targem ja seadsin sammud kohe sellesse poodi, kus eelmine kord kõige parem valik oli. Pole midagi paremat kui tund aega järjest maailma kõige ilusamaid riideid selga proovida, aga võite ise ette kujutada kui raske on lõpuks ainult ühega koju minna!

Mõned olid numbri võrra liiga suured ja ei istunud nii hästi kui vaja, kuigi muidu meeldisid väga. Paar tükki olid natuke liiga paljastavad ja kuna ma olen kohutav külmavares, pidin arvestama, et varem või hiljem tuleb mingi jakk peale panna ja siis ei oleks ju kleit ise välja paistnud (kuumema ilma puhul oleksin pikemalt mõtlemata selle teise rea sinise võtnud). Mõni nägi külje pealt ja tagant väga kihvt välja, aga otsevaates mitte nii väga, need praakisin kah välja.

Viimastena jäid sõelale roheline, lühike tumepunane, pikk tumesinine (eelviimases reas) ja pikk kärtspunane (viimases reas).

Roheline oli eestvaates veidi kandiline ja sellele oleks väga keeruline mingit sooja asja peale sobitada. Pikk punane oli ikka nii kärts kui olla andis ja hakkasin kahtlema, et kas tahan nii silmapaistev olla… Jäid siis tumesinine ja tumepunane. Viimase kasuks rääkis see, et jakki poleks vaja, ka ehteid ei mahu kuskile ja uhked kingad, mida sellega kanda, on juba olemas. Aga tumesinine oli nii-ii ilus. Täiesti lummav!

Lahendus tuli suhteliselt lihtsalt - punane oli viis korda odavam kui sinine. VIIS korda! Täiesti ebareaalne. Ja kuigi mulle meeldis sinine kriipsu võrra rohkem, pidin nentima, et kindlasti mitte viis korda rohkem ja nii ma punasega koju läksingi.

Millised teile kõige rohkem meeldivad?