12 detsember, 2016

Nii palju rõõmupisaraid!

Ma olen juba kaks-kolm kuud omale saapaid otsinud. Esialgu eelkõige matkamiseks, aga kui ilmad jahedamaks läksid, rääkimata sellest kui lõpuks veel lumi kah maha tuli, siis põhimõtteliselt juba igapäevaseks kandmiseks. Talvesaapaid pole mul Kanadas elades kunagi olnudki, siin pole ju talve! Või noh, vanasti polnud.

Mul oli selge ettekujutus, millised need saapad välja peaks nägema, põhimõtteliselt samasugused nagu mul Eestis olid. No mitte kuskilt leia! Kolm linna käisin viimaste kuude jooksul läbi ja saapaid ikka ei saanud. Täna astusin suvalisse poodi ja palun väga - minu unistuste saapad kenasti riiulis. Oh seda rõõmu!


Mu Eesti saapad olid täpselt samasugused, ainult see ülemine hall osa oli sinepikarva. Kuulge... hakkasin praegu mõtlema, et ma polegi vist veel kirjutanud, mida kevadel Eestis käies kogu oma maise varaga tegin?!

Kanadasse reisisin ju omal ajal seljakotiga ja palju sinna siis mahtus… Nende rohkem kui kolme aasta jooksul, mis vahepeal Eestisse ei jõudnudki, tekkis ka siia arvestatav garderoob, nii et tegelikult ei olnud mul Eestisse jäetud asjadest enam suurt midagi vaja. Kusjuures enne aastaks Kanadasse tulekut (mis oli ju esialgne plaan) sai tegelikult kõik vähegi suvalisemad asjad laiali jagatud, et mu träni üldse kuskile kappidesse ära mahuks, sest mingit oma kodu mul ju maha ei jäänud.

Seekord tahtsin puhta vuugi teha, lemmikud Kanadasse tuua ja kõik, mis kohvrisse ei mahu, ära anda. Kindla peale tahtsin kaasa võtta oma lumelauariided, sest mulle endiselt väga meeldis see komplekt, mis nüüdseks vist juba üle kümne aasta tagasi soetatud sai. Need võtsid kohvris… peaaegu kogu ruumi! Mõned asjad suutsin veel sisse suruda ja siis läks juba luku kinni tõmbamisega kriitiliseks. Hirmsasti tahtsin saapaid ka võtta, aga kuidagi ei mahtunud!

Edasi läks veel keerulisemaks, sest mul on nõrkus kvaliteetsete riiete ja jalanõude vastu. Ja nii mul siis oligi terve elutoa põrandatäis peaaegu uusi ja igati ilusaid jopesid-kampsuneid-kingi-saapaid, lisaks IPod, käekell, ehteid, aga ka täiesti lambiasju nagu näiteks profiföön sellest ajast kui kunagi juuksuriks õppisin (Kanadas on teistsugused pistikud, muidu oleks selle kindlalt kaasa toonud), lokitangid ja muud taolist.

Tõstsin kõik kallimad asjad suurde hunnikusse ja mõtlesin, et võtan Tallinnasse minnes kaasa, et äkki sõbrannad leiavad sealt midagi, mis sobib. Aga ma polnud otsustanud, kas minna auto või bussiga ja no bussiga poleks seda kuhja küll kuskile lohistanud! Natuke vähem erilised asjad, mis teise kuhja läksid, oleks mõnda taaskasutusse annetanud. Kuigi see mõte mulle väga ei meeldinud, sest poodi viies teed heateo eelkõige poepidajale, kes ilusatele asjakestele veel ilusamad hinnasildid peale kleebiks ja kehvemal järjel olevatelt inimestelt kõik seitse nahka kooriks. Jube keeruline on oma asjadest niimoodi lahti saada, et endal hing rahule jääks.

Voltisin riideid ja hädaldasin emale… kui ta korraga väga ettevaatlikult mainis, et tema sõbranna tütrel on ju viis last ja rahaga kitsavõitu, võib-olla tahad taaskasutuse asemel mõned asjad neile anda?


Tere, ideaalne lahendus! Selles peres on neli tütart ja üks poeg, vanuses 7-16, nii et minu XS ja S suuruses riided peaks neile minema küll, kõigest muust rääkimata. Väga tore pere - kaks tubli töölkäivat vanemat ja viis hästiõppivat last. Eks hakkama ju saavad, aga seitsmeliikmelist perekonda ei ole just lihtne ära majandada. Ja kuna ma ise niimoodi üles kasvasin, et võimalused kesised olid, teadsin kohe, et tahan kõik asjad neile anda! Mõlemad kuhjad.

Nad elavad natuke linnast väljas, aga käivad kõik Tartus tööl ja koolis. Peale tunde kogunevad riburada pidi vanaema juurde ja sealt korjavad vanemad nad päeva lõpus peale. Panime kõik asjad suurtesse kottidesse-kastidesse ning läksime kõnealusele vanaemale, mu ema sõbrannale külla. Nad olid juba enne minu sündi sõbranjed, nii et tuttav tädi. Väga meeldiv inimene.

Tänas ette ja taha ning ütles, et eks lapsed ise teevad lahti kui koolist tulevad.

Paar tundi hiljem heliseb emal telefon. Sõbranna helistab. Nutab!!! "Olete te kindlad, et õiged kotid tõite? Nii korralikke asju ei anna ju keegi ära! Lapsed tulid, tegid kotid lahti ja kõik nutsid. Neil ei ole kunagi nii ilusaid riideid olnud!" Veel kümme minutit tänamist.

Järgmine päev helistab laste ema: "Te ei kujuta ette seda rõõmu, mis te meie lastele tegite! Nad läksid õhtul niimoodi magama, et riided võeti kaissu, ei suutnud uskuda, et need hommikul veel alles on!"

Mul lähevad isegi praegu veel silmad märjaks. Ma tean seda tunnet nii hästi! Ja nüüd tean, et andja rollis on veel parem olla!

Nii on mu eelmistel lemmik-saabastel uus ja hea kodu ning minul uued lemmiksaapad. Elu on õiglane.

11 detsember, 2016

Kuidas meil siin kunagi lund ei saja...

- "Vabandust, kas teil lumelabidaid on?"

Müüja hakkas naerma: "Lumelabidad said juba neli päeva tagasi otsa, ma ausalt öeldes ei tea ühtegi kohta, kust te praegu labidaid võiks leida..."

- "See on vist viimase nädala kõige populaarsem küsimus, jah?"

- "Kõige populaarsem on, et kas te soola müüte, aga sool sai juba ammu enne labidaid otsa."

Siinkohal oleks vist paslik selgitada, et kui muidu on Kanada üks lumerohkuse võrdkujusid, moodustab see osa läänerannikust, kus mina elan, väikese erandi. Siin nimelt ei lähe kunagi külmaks (tavapärane talv on +6 kraadi) ja seetõttu ei saja ka lund. Viimane lumi tuli maha kolm aastat tagasi ja püsis täpselt kaks päeva. Viimane "päris lumi" nagu praegu, sadas aastal 1996.

Mis te arvate, mitmes majapidamises sellisel juhul lumelabidaid leidub? Kui paljudel autodel on talverehvid? Kui paljud inimesed lume sees sõita oskavad? Ja mitu sahka linnal on?

Nigelavõitu varustusest tingitult on ametlikuks reegliks, et esmalt puhastatakse ainult suuremad teed ja ülejäänud tänavad näevad sahka hiljemalt 96-tunni pärast, aga pange tähele - seda ainult juhul kui vahepeal ei saja nii palju lund juurde, et sahad peavad suurtele teedele tagasi minema. 

Veel üks asi, mis sõitmise natuke keeruliseks teeb, on see, et Nanaimo on üsna künklik. Meie mõlemal autol on küll korralikud talverehvid, aga mäest alla sõites on puhta jää peal ausalt öeldes ikka kunst pidama saada...

Õnneks tulid paariks päevaks soojakraadid ja sadas natuke vihma, mis aitas osa lumest ära sulatada. Eelnevalt puhastatud tänavad on seega nüüd täiesti korras, aga nendel, mis veel sahka pole näinud, on paks plögane mass. Järgnevaks nädalaks lubatakse jälle miinuskraade, mis tähendab, et sellest künklikust massist saab tore jääskulptuur, millel sõitmine kardetavasti suuremat positiivset naudingut ei too.

Ükspäev ostsin terrassipiirde külge panemiseks jõulutuled. Laotasin maha, et oleks näha, kuhuni ulatuvad. Kinnitused said vale pikkusega, nii et esimesel õhtul ei õnnestunudki tulesid üles panna. Jäid sinna maha ootama. Järgmine päev sadas natuke lund ja natuke vihma ning lõpetuseks jäätus kõik ära. Nii et kui ma lõpuks uute kinnitustega koju jõudsin, ei olnud enam mingeid tulukesi näha! Kaevasin (khm, rohkem ikka raiusin) ühe otsa kuskilt välja, proovisin fööniga sulatada ja jõuga tõmmata. Eip. Mis kinni, see kinni.

Leia pildilt jõulutuled:


Kanadel ei ole külma vastu midagi. Ma ei suutnud seda kuidagi uskuda ja muudkui kaevasin internetis, aga selgubki, et neile pole vaja soojendust panna. Natuke põhku võiks lisada ja kindlasti peab vaatama, et süüa jaguks, sest söögist saadev energia aitab sooja hoida. Sööma hakkasid nad külmaga KOLM korda rohkem kui varem!

Ainus probleem on see, et nende veenõu on õues ja see jäätus loomulikult kohe ära. Panime siis teise sisse, aga ka see läks jäässe. Kuudis on taimeriga lamp, et kanadel 16-tundi päevas valgust oleks (muidu lõpetavad munemise ära), selle pirni vahetasime nüüd ikkagi soojuslambi vastu, et vett vedelana hoida.

Soojusega tekib aga mitu uut jama - esiteks ei tohi kuudis ja õues temperatuur väga erineda, sest kanade kehad kohanduvad sellega, mis parasjagu on ja neil läheb kogu süsteem sassi kui ühes kohas on külm, teises soe. Kui nad õue ei pääseks, oleks soojas kuudis istumine okei (aga kanade seisukohalt ei annaks soojus sellegipoolest mingit eelist, vabalt võiks ka külmas istuda). Probleem on hoopis selles, et kui lamp läbi läheb ja soojusega kohanenud kanade eluase külmaks muutub, surevad nad üsna kiirelt ära. Ja kuna me neid aegajalt kolmeks-neljaks päevaks üksi koju jätame, ei tahaks sellega riskida. Kolmas häda on, et kui soojuslamp või ükskõik mis muu soojustandev elektriseade saepuru ja põhuga täidetud kuuti asetada, tekib paratamatult reaalne tuleoht. Grillkana kellelegi?

07 detsember, 2016

Talve võlumaa

Tänane hommik oli täiesti kreisi - iga kahe lusikatäie pudru järel pidin uuesti välja jooksma ja pilti tegema, sest kui päike tõusis, läks sõna otseses mõttes iga minuti tagant muudkui ilusamaks. Viimane lumi tuli siinkandis maha kolm aastat tagasi, nii et see on kahtlemata erakordne sündmus, mida tasub jäädvustada. 

Vaesed kanad seisid trepi ülemises otsas, üürgasid kaagutada ja ei astunud sammukestki edasi. Matt oli nad hiljem banaaniga õue meelitanud, eks homme ole näha, kas julgevad omaette ka tulla.


Ja siis saatis ülemus kõigile sõnumi, et teed on libedad, ärge kiirustage, võtke rahulikult, nii et mul tekkis kohe jupp aega juurde. Istusin maha, viskasin pilgu blogisse ilmunud kommentaaridele ja järgnevat lugedes naersin lausa kõva häälega! Ma eeldan, et inimesed ei käi vanemate postituste all kommentaare lugemas, seega kopeerin selle siia ka:

05 detsember, 2016

Misasi see päike veel on?

Tegin hommikul silmad lahti ja ei saanud esimese hooga arugi, et kuidas toas nii valgeks läks? Päike paistab või? Ei või olla! Juba mitu kuud on jäljetult kadunud olnud ja nüüd siis ilmus välja. Ma saan aru küll, et kui vabatahtlikult parasvöötmest vihmametsa kolid ja siis lõpuks sajabki, ei tohi liigselt viriseda, aga ikkagi on tore vahel päikest näha!


Meil oli jõulueelne arutelu, et kas kuusk peaks olema päris või mitte. Leidsime, et võiks ikka päris olla, lõhnab paremini. Kanadas tuuakse jõulupuu juba detsembri esimestel päevadel tuppa, et oleks aega seda nautida. Matt võttis asja tõsiselt, leidis mingi kuuseonu, kes muuhulgas ka puu koju tooks ja nii nad siis ükspäev saabusid - Matt roosidega ja võõras vanamees kuusega. Rõõmu kui palju!

Mul oli juba hunnik ehteid valmis ostetud, aga ma muidugi ei arvanud, et meil hakkab nii suur puu olema, et peaaegu ei mahu tuppa äragi. Nüüdseks olen juba kaks korda käinud ehteid juurde ostmas ja hakkan vaikselt tulemusega rahule jääma.


Eile käisin natuke suuremas linnas jõuluoste tegemas ja sõbrannaga kooki söömas. Nüüd on õnneks mõned kingid olemas ja paar head ideed tekkis ka, suurem ajuragin on selleks korraks läbi. Igaks juhuks küsisin poes üle, et kui pikk tagastusaeg on ja selgus, et kaks kuud. Kena. Ma korra juba muretsesin, et kui detsembri esimestel päevadel mingi asi osta, mis lõpuks ei sobigi, on võib-olla jõuluks juba kõik tähtajad möödas, aga ei. Mulle meeldib see siinne lahke süsteem.

Täna puhastasin kanakuuti ja ikka nii tore, et nad nüüd nii suured ja targad on! Enam ei situ pesakastidesse, mis teeb koristamise oluliselt kiiremaks ja mugavamaks. Huvitaval kombel munevad ainult ühele poole, kuigi mõlemad pooled on täpselt ühesugused. Haruharva juhtub mõni üksik muna teisele poole ka, aga ilmselt ainult siis kui ei ole enam aega oodata ja "õige" pool on juba okupeeritud.

Me saime ükspäev kahe rebuga muna! Ühed siinsed sõbrad, kel kah kanad on, rääkisid, et seda juhtub tavaliselt ainult alguses kui "tootmisliin" veel hästi paigas ei ole. Nemad on isegi kolme rebuga muna saanud!

Kodused munad on ikka kõvasti kollasemad kui ükskõik kui õnnelik poemuna. Valge osa on kah kollane! Kui nad veel pisikesed olid, lugesin netist, et kanadele võiks kõrvitsat ja maisi sööta, et kollane kollasemaks läheks, aga praegu vaatan küll, et ei julgekski selliseid asju juurde anda, hahaa!


Vahepeal küsis Matt mu autovõtmeid ja teatas mõni aeg hiljem koju tagasi jõudes, et oli õhufiltrid ja õli ära vahetanud ning pesulas käinud. Selline vahva üllatus siis! Mina koristasin samal ajal terve maja ära, nii et me oleme mõlemad sellised toredad.

Ainus asi, mida mulle väga teha ei meeldi, on pliidi puhastamine. See on nii tänamatu töö! Kohe järgmine kord kui midagi praed, on jälle kõik kohad rasva täis. Mul on küll see kate, mis panni peale käib, et ei pritsiks, aga… võiks seda vist tihemini sahtlist välja võtta. Ilusa ilma puhul lõin pliidi kah läikima, nüüd ei julge mitu päeva süüa teha, et jälle ära ei määriks.

Sööjaid õnneks kah eriti ei ole, sest terve detsembri võtab Matt sünnitusi vastu ja see on üks väheseid osakondi, kus on 24-tunnised vahetused. Hommikul kell 8 läheb ja järgmisel päeval samal ajal tuleb. Paljudel juhtudel töötab ülepäeviti, nii et jõuab hommikul koju, magab terve päeva ja kui üles ärkab, peab põhimõtteliselt kohe jälle magama minema, et hommikul vara tõusta ja haiglasse minna. Vahele mõned kliinikupäevad, minu sünnipäev, meie mõlema töö-jõulupeod… Minu 8-tunnised tööpäevad tunduvad selle kõrval nagu ei teekski eriti midagi.

Jõulutunne hakkab küll juba vähehaaval tulema. Sõbrants saatis kodumaiseid piparkooke ja endakasvatatud sidruni-melissist tegin teed kõrvale. Uuel nädalal pidavat natuke lund ka sadama, uudised enam muust ei räägigi. Kuna siin juhtub seda heal juhul ainult korra aastas, jääb elu kohe seisma, sest keegi ei oska lumes autoga sõita (enamikel pole talverehve ka). Sel lihtsal põhjusel pannakse kohe koolid kinni ja meie ettevõttel on reegel, et kui koolid ei tööta, oleme ka meie suletud. Eriti mõnus.

01 detsember, 2016

Lemmiktoit

Kas teil on mingi söök, millest kunagi isu otsa ei saa? Mul on selleks pehme sai võiga. Hiljuti avastasin sellise saia, mis maitseb nagu lapsepõlves, on krõbeda koorikuga ja seest pehme. Appi kui hea! Just tõin värske pätsi ja mõtlesin, et jube kahju, et pärast õhtusööki enam saia ei mahu. Esimesel päeval on see ju kõige parem! Ja siis sain aru, et oota… kes ütles, et ma pean õhtusööki sööma? Isver, kuidas mulle meeldib täiskasvanu olla!

Noorteprogrammis oli täna keegi kuuse ära ehtinud. Täiesti geniaalne mu meelest. Hiljem hea lihtne maha võtta...

29 november, 2016

Pervert-päkapikud

Ma olen juba mitu aastat omale hommikumantlit tahtnud, aga mõtlesin, et ei osta enne kui viisavärk selgeks saab, sest üht mõnusat kohevat hommikumantlit oleks väga kehv kohvrisse mahutada kui terve ülejäänud elu peab ühes sellega sinna ära mahtuma. Nüüd, kus kohver on eest ära pandud ja hommikumantlile vaba nagi olemas, selgus ühtäkki, et polegi nii lihtne, et muudkui lähed ja ostad! Mul oli muidugi päris mitu tingimust ka - normaalset värvi, aga mitte valge, sest mul on valge juba olnud ja seda tuli jube tihti pesta (ma ei tea, kuidas ma küll selline räpakott olen, et käised mustaks lähevad); ilma kapuutsita; pigem lühike, aga mitte sellise veidra pikkusega, et lõpeb nõks allpool põlvi ära nagu paljud; noh ja loomulikult pehme.

Pühapäeva õhtul mõtlesin, et hakkan vaikselt jõulukinke otsima kui voilá - leidsin hoopis hommikumantli. Nii et vähemalt endale on nüüd kink olemas!

Teistele pole muidugi veel midagi. Mul töökaaslane rääkis, et tema alustas seekord varakult ja praeguseks on kõigile pakk valmis. Tal on kolm õde-venda, pluss nende kaaslased ja lapsed. Lisaks ema ja isa, kel mõlemal uus partner. Uurisin, et mida ta ostis ja selgus, et väga läbimõeldud kingid on. Vot, viitsib ikka inimene vaeva näha! Ma tahaks ka selline olla.

Matt muideks lihtsalt armastab jõule ja kõike sellega seonduvat. Aga talle ei meeldi poes käia, nii et tellib kõik asjad Amazonist. Nüüd on meil juba mõnda aega iga paari päeva tagant suuremad ja väiksemad kastid ukse taha saabunud ja Matt laob neid muudkui kontorisse virna ega luba mul piiluda. Ma olen siiani erakordselt hästi vastu pidanud, kuigi see pole üldse lihtne olnud!

Päkapikke siin ei käi. Kui üritasin seletada, et meil Eestis on väiksed tüübid, kes oskavad läbi kinnise akna sisse tulla, käivad terve detsembrikuu lapsi piilumas ja jätavad hea käitumise eest kommi, vaatas mu armas kanadalane mind sellise näoga nagu oleksin mingist kahtlasest pedofiilsest perverdist pajatanud. Nii et ei. 

Jõulupuuks tuleb meil päris kuusk. Leidsime, et on natuke rohkem jama ja koristamist, aga vähemalt lõhnab hästi! Ma olen nüüd juba mõnda aega vähehaaval meelepäraseid ehteid ostnud, sest nii äge kui lõpuks ometi on oma kodu ja saab kuuseehted karpi panna, et järgmisel aastal uuesti kasutada. Ma pean järgmine kord Eestisse minnes vanaema käest mõne eriti nostalgilise kaasa küsima, siis on ajalooga mune kah.


Me käisime nädalavahetusel koos kõigi Nanaimo arst-residentide ja nende kaaslastega Tofinos. Rentisime merekaldale rea majakesi, istusime mullivannis ja olime muidu mõnusad. Sampson oli muidugi kah kohal! Keegi tegi hirmsa larakaga šampuse lahti ja vaene peni värises pärast seda ilma igasuguse liialduseta peaaegu pool tundi. Närvid on nõrgad, aga nunnumeeter konstantselt põhjas.

Detsembris on perenaisel jälle mõned ööpäevased vahetused ja siis tuleb Sampson iga mõne aja tagant meie juurde kostile. Väikestes doosides on ta päris vahva.

* kommiga poseerib see sõbranna, kes septembris mehele läks ja meid oma pulmas Tallinna nimelisse lauda istuma pani. Ma viisin talle nüüd Tallinna kommi ja ta oli väga liigutatud! 

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

07 november, 2016

Söögivahetuspidu

Mind on homseks naistekale kutsutud! Ürituse nimi on söögivahetuspidu. Osalevad kõik selle aasta naisresidendid ja meesresidentide kaaslased ehk siis naisarstid ja arstide naised, kokku 7 tüdrukut.

Kutse selgitas, et kätte olevat jõudnud selline aastaaeg, mil oleks tore hoida sügavkülmas erinevate toitude varu. Nii et igaüks võiks teha kõigile osalejatele ühe portsu süüa ning panna selle plastkarpi, mis kannataks külmutamist. Ja vastu saab kuus karbitäit erinevat sööki.

Jumala hea mõte, ainult, et... kes see sööb külmutatud toitu?

"Arstid", ütles Matt.

Küsisin Matt'ilt, et kuidas viisakalt sõnastada, et teen hea meelega kõigile süüa, aga palun ärge mulle midagi tooge? Me oleme mõlemad söögi ülessoojendamise osas veidi pirtsakad. Matt ütles, et seda ei olegi võimalik viisakalt sõnastada ja peab lihtsalt leppima, et meie külmikusse tekib kuus karbitäit toitu, mis võib-olla kunagi söödud ei saa.

Kusjuures muus osas ei ole ma toiduga absoluutselt valiv! Söön kõiki asju, kuigi jah, vürtsiseid toite väga ei armasta (neid sööb jällegi Matt hea meelega). Aga sügavkülmas on tõesti ainult rumm, jäätis ja šokolaad.

Järgmiseks tekkis päevakorda, et misasi see olema peaks, mis pärast külmutamist ja ülessulatamist normaalselt maitseks? Vaagisin igasugu lihakastmeid ja hautatud asju, aga see peaks ikkagi mingi valmistoit olema ning kastme kõrvale riisi/kartulit/makarone sisaldama ja mina ei sööks neist pärast külmutamist ühtegi.

Matt ütles, et tee kana-klimbisuppi - see olevat kõige parem asi, mida ta kunagi söönud on! Pakkusin, et klimbid võiks vist igaks juhuks välja jätta, sest keegi neist pole kunagi varem klimpe söönud, aga Matt ütles, et klimbid olevat kõige parem osa ja need peavad kindlasti sisse minema. Guugeldasin siis, et kuidas klimp külmutamisele vastu peab, aga ei leidnud selle kohta midagi. Küll aga leidsin pildid piimaklimbisupist ja näitasin neid Matt'ile, küsides, kas Kanadas ka piimasuppe süüakse?

Selgus, et ta pole elus midagi veidramat kuulnud kui et piimast võiks suppi teha! Kasutasin võimalust ja tegin olukorra veelgi veidramaks, mainides, et piimasupp sobib väga hästi kiluvõileivaga. Oleksite te seda nägu näinud….

Nüüd ma siin istun ja keedan homseks suppi, sest pärast tööd enam ei jõuaks. Ainult puljongi endaga läheb juba pea kaks tundi ja päris tulisena ei tahaks ju karpidesse panna. Nüüdseks on peaaegu kõik teada andnud, mida nad kaasa toovad: maguskartuli chili, kanakarri, lihata lasanje, muskaatkõrvitsa püreesupp, pasta (ma ei tea, mis kastmega) ja siis minu kanasupp (ma veel ei öelnud neile, et klimpidega).

Suppi tehes meenus, et kui ma aastaid tagasi Vancouverisse kolisin, tundusid siinsed porgandid täiesti ebanormaalsed. Ma ei mäleta, millal see muutus, aga enam ei tundu. Inimene ikka harjub kõigega!



Edit: Mõtlesin, et võib-olla tahate näha, mis ma vastu sain. Maitsesin igast karbist natukene ja nii head olid!!!

05 november, 2016

Halloweenist lähemalt

Arutasime New York'is elava sõbrannaga Eesti ja Põhja-Ameerika pühade/kommete erinevusi ja naersime, et Halloween'i ajal tõmbavad meie tulevased lapsed puhvaikad tagurpidi selga ja lähevad ikka kadrit ja marti jooksma. Hahaa, aga tegelt ei lähe ju! Ma ei tea, kuidas USA's asjad on, aga ma arvan, et kui Kanadas mingi suvaline laps uksele ilmub ja kommi küsib, siis ta seda kindlasti ka saab, isegi kui ta vähe imelik välja näeb oma tagurpidi puhvaikas. Või noh, seda enam!

Siin on inimesed nii kenad, et isegi lastekodusid ei ole! Kõik alaealised majutatakse peredesse, ka erivajadustega lastele, kes on vanemateta jäänud, leidub alati uus pere. 

Ma tean, et Eestis suhtutakse Halloweeni üsna skeptiliselt. Tõele au andes läheb muidugi natuke paljuks ka kui kuu aja jooksul on lausa kolm päeva, kus suvalised lapsed kommi järele tulevad. Minu meelest on kadri/mardisantimine oma aja ära elanud, sest kogu see pikkade linade ja viljaõnne soovimine ei ole tänapäeva urbaniseerinud ühiskonnas ehk enam kõige asjakohasem. Ja Halloween'ist on üle võetud ainult see üks killuke - kommide küsimine - kui näiteks Kanadas on see ainult üks osa pikemast sügisenautimise protsessist.

Oktoobri teisel esmaspäeval on Kanadas tänupüha, mis on oma tähtsuselt võrreldav jõuludega. Pered tulevad kokku ja mida rohkem rahvast, seda uhkem, sest hiiglaslikku kalkunit juba kahe-kolmekesi nahka ei pista. Kalkuni juurde pakutakse tavaliselt kartuliputru ja ahjujuurikaid, surmkindlalt peab laual olema jõhvikakaste ja linnu enda sisse käib stuffing ehk täidis. See kujutab endast maitseainete ja võiga segatud leivakuubikuid, mis kalkuni sees natuke läbi ligunevad. Kanadalased armastavad seda väga ja kuigi ma alati natuke maitsen, ei ole siiani aru saanud, mille kuradi pärast peaks ligunenud leivasegu sööma kui laual on selline hunnik head ja paremat, et kõhus ruumi nagunii napib.

Magustoiduks on alati pumpkin pie ehk kõrvitsakook, mis tuleb kindlasti rohke vahukoorega üle valada.

Kuskil tänupäha ja Halloween'i vahel tuleks kindlasti käia kõrvitsapõllul müttamas ja maisilabürindis (corn maze) sõpru taga ajamas. Paljud talud on neile kahele spetsialiseerinud ja selle kõrval on kindlasti avatud ka väike sügisandide laat, nii et tegevust jätkub kogu päevaks.


Halloween'ile lähima laupäeva õhtul on absoluutselt igal pool kostüümipeod. Klubides, baarides ja kodudes muidugi ka. Oktoobris on kõik kohad dekoreeritud, mitte ainult inimeste kodud, vaid ka kohvikud, poed jne. Kõigis vähegi suuremates linnades avatakse kummitustemajad ja need on uskumatult populaarsed. Ja kui siis 31. oktoober kätte jõuab, lähevad paljud inimesed kostüümis tööle ja mitte sellepärast, et peab, vaid sellepärast, et nii on tore. 

Vahetult enne Halloween'i lõigatakse kõrvitsale nägu sisse või pilt peale (seda ei saa väga vara teha, sest siis mädaneb kõrvits kiiremini ära). Näoga kõrvitsat nimetatakse Jack O'Lantern. Laterna sisse pannakse küünal ja siis võivadki lapsed kommi järele tulla. See kostüüm, milles hommikul tööle mindi, kulub seega koju jõudes kah kohe ära.

Mis neist kõrvitsatest hiljem saab? Nanaimos on näiteks komme, millest isegi Matt polnud varem kuulnud - nad viivad oma Jack O'Lantern'id ühe konkreetse tee äärde, kus neid on lõpuks sadu! Küünlad pannakse sisse ja igal õhtul käivad vabatahtlikud uusi küünlaid viimas ja neid põlema panemas. Pimedas on eriti kihvt mööda sõita.

02 november, 2016

Õuduste öö

Ma hakkan lõpuks ometi sellele Halloween'i asjale pihta saama! Tegelikult on nii lahe, et ka täiskasvanud kostüüme kannavad ja pooled majad tondilossideks dekoreeritakse. Viimasel hetkel leidsin, et meil pole piisavalt ämblikuvõrke ja tõin juurde, nii et lapsed pidid läbi selle rägastiku oma kommi järele tulema ning niidid järele venimas minema kõndima.

Kostüümi mul muidugi ei olnud, ainult parukas. Laenasin siis Matt'ilt mingit pandakaru kostüümi, mille mask hästi ees ei püsinud. Kõrvu sellega kahjuks kaasa ei tulnud, nii et tõmbasin hoopis oma šiki paruka pähe. Tööl noored küsisid, et kes ma omaarust olen ja leidsid, et pandat see küll ei meenuta, pigem koer. Pärast vaatasin ise kah peeglist, et koer, mis koer!

Maskiga pildid on mul kahjuks ainult töölt ja seal on kõik teised ka peal, nii et neid ma ei saa jagada. Kodus jällegi ei taibanud maskis ringi käia, sest ilma oli palju mugavam ja seega ei saa ma näidata kui tore koer ma olin! See-eest on mul kanaga pilt!!!

Kui koju jõudsin, lõpetas Matt kanaaia ehitamist ja ma tahtsin talle näidata kui rahulikuks meie sulelised on viimasel ajal muutunud. Nad teavad nüüd (lõpuks ometi!), et minu käest saab süüa ja enam ei karda. Ma saan neile vabalt pai teha ilma, et nad kahtlustaks, et tahan neil pea maha võtta. Olin juba mures, et see hirmunud faas ei lähegi kunagi mööda, aga näe, läks! Matt tavaliselt süüa ei vii, tema käib seal enamasti mingeid asju kokku klopsimas ja kruvisid seina suristamas ning kanadele lärm ei meeldi. 


Tuppa jõudes ütles Matt, et ohhh, mul on sulle ju üllatus! Oota siin ja pane silmad kinni. Ma olin natuke umbusklik, sest üle-eelmine kord kui ta õhinal teatas, et tal on mulle kingitus, sain kuke. Puust kuke! Pärast seda kui meil oli kolides mitmeid arutelusid, kas tema jube portselan-kukk (kes nüüd garaažis elab) peaks kaasa kolima või mitte… Aga noh. Viimane kord kui pidin silmad kinni oma kinki ootama, sain kanatraksid! Kunagi naersime mingit traksidega kana pilti vaadates, et peaks enda omadele kah traksid soetama, saaks jalutama viia. Ja ta telliski kanale traksid!

Kõike eelnevat arvesse võttes võite isegi ette kujutada, et ma ei olnud eriti elevil kui pidin jälle silmad kinni panema ja üllatust ootama. Aga seekordse paki oli hoopis kuller ukse taha jätnud ja see oli minu emalt! Jee!!!


Ahjaa, kommidest rääkides - ma ostsin Halloweeniks kaks karbitäit šokolaade, kummaski 50 tükki sees (siin müüakse spetsiaalseid pakke, et oleks mugav lastele jagada), pluss 30 pakki krõpse. Igale lapsele võib vabalt ainult ühe asja anda, nad käivad ju nii palju maju läbi, et need padjapüürid, millega komme korjatakse, on lõpuks nagunii peaaegu täis. Matt ütles, et kui tema väike oli, jagasid hambaarstide pered kommide asemel tasuta hambaharju ja lastele see muidugi üldse ei meeldinud. Ja ühtlasi kurtis, et meil ei olevat piisavalt maiustusi, 130 tükki pidavat juba poole õhtu pealt otsa saama. Ma pakkusin, et võib-olla peaks arstipere hoopis diabeedi-infolehti jagama, mitte vaidlema, et meil pole piisavalt komme ning olin veendunud, et üle saja lapse me õhtu jooksul ei näe.

Kaks tundi hiljem olid šokolaadid peaaegu otsas ja Matt sõitis poodi varusid täiendama. Krõpse ei tahtnud muideks keegi! Ma andsin osadele valida, kas tahavad kommi või krõpsu ja minu üllatuseks tahtsid kõik kommi, mis siis, et ise ei jõudnud oma mitmekilost kommilaadungit enam kaasagi lohistada. Mõtlesin, et mina tahaks küll vahelduseks krõpse ka ja tegelikult kuluks isegi hambaharjad ära (pärast kastitäit eesti maiustusi, millest veerand juba otsas on, olen ma ka selle diabeedi-infolehe peale tõsisemalt mõtlema hakanud). 

Sadat last vist kokku ei tulnud, aga 70-80 kindlasti. Kohutavalt nunnud! Enamik olid vanuses 2-5, igavesti kihvtid kostüümid, mõnel lutt suus. Ja väga ilusasti ütlesid kõik "aitäh". Meie maja eelmised omanikud astusid ka läbi, me ei olnud nendega veel kohtunudki, sest müük käib siin puhtalt läbi kinnisvaraagentide. Igatahes see naine tuli oma kahese ja neljasega uksele (tavaliselt ootavad vanemad tänaval, kuniks lapsed ukse juures ära käivad) ja ütles, et ta pidi ise kaasa tulema, sest nad elasid siin enne meid ja kahene ei saa veel aru, et see pole enam tema kodu ning ilmselt marsiks muidu otse sisse. Awww…

Ahjaa, kommisõbrad käisid täpselt selle hetkeni, kuniks Matt uue laadungiga poest koju jõudis. Ja siis ei tulnud enam mitte kedagi, tänav oli tühi. Mis tähendab, et meil on nüüd kaks kilekotitäit šokolaade nurgas seismas. 

Hiljem tuli üks residentidest läbi ja oli nii julge, et Mattiga kummitustemajja minna. Mina olen ju täielik jänes! Kogu see ümbrus oli jube kõhe, pikad tühjad tallideread, udune õhtu ja majast kostvad läbilõikavad karjed.


Osad näitlejad jalutasid õues ringi ja ma korra mõtlesin, et appi, kuidas ma teisele poole maja saan, et Matt'ile ja Christine'ile vastu minna, aga tegin vapra näo pähe ja ei juhtunudki midagi hullu. Kuskil kümme minutit sain oodata ja selle ajaga olid juba kõik katkilõigatud nägude ja hallide silmaalustega tüübid sõpsid. Uskumatult hea grimm! Isegi täitsa lähedalt vaadates tundus nagu oleks haavad ehtsad.

Üks tüdruk, kes seal töötas, ütles, et neil on mitu korda juhtunud, et inimesed minestavad hirmu tõttu ära ja nad aidatakse avariiväljapääsu kaudu õue. Tema töötas seal oma kaksikõega ja ütles, et nad ei tee eriti midagi, istuvad ruumi erinevates nurkades ja pobisevad, aga olevat hämmastav kui paljud inimesed selle peale täiesti endast välja lähevad, sest arvavad, et see on peegel või midagi. Hääl ju kah sama! Ehmatusmomente pidi seal hästi palju olema, eks lõpuks kardadki juba iga asja.

Kõige lõpus oli üks mootorsaega tüüp, kes inimestele kõva lärmi saatel saega vehkides järele jooksis. Peaaegu kõik, keda ma nägin uksest välja tulemas, jooksid peaaegu parkimisplatsini välja. Mootorsaetüüp peab päriselus kõva spordipoiss olema, mina küll ei jõuaks õhtu otsa iga viie minuti tagant 400m jooksu teha.

Matt jäi kohe välja saades ukse kõrvale naerma, aga Christine lidus küll nii kaugele, et teda polnud läbi öö enam nähagi. Hiljem ütles, et sees oli nii õudne, et ta ei teinud kordagi silmi lahti, hoidis Matt'ist kinni ja surus näo tema selja vastu. Kõik kiisuvurrud olid kah dressika külge jäänud.