Lapse tuba

Kohalikke beebifoorumeid jälgides oli mul juba ammu tunne, et olen lapse toa sisustamisega lootusetult hiljaks jäänud! Siin on enamikul esimese trimestri lõpuks seinad roosaks või siniseks võõbatud ning kapp riideid täis. Ma kunagi juba kirjutasin, et Kanadas ja USA's saab laps tavaliselt kohe oma toa ja sellel toal on alati mingi teema - kas värviteema või superkangelase teema või...

Mina ei tahtnud teemat. Ma arvan, et lapsel on täiesti ükskõik, mis värvi on seinad ja mulle sobib see neutraalne värk, mis meil siin juba oli. Tuli ainult võrevoodi osta ja olemas! Kummuti peale panen vist mähkimisaluse, aga kindel veel ei ole. Suure osa ajast veedan nagunii elutoas, nii et ilmselt mähin, kus juhtub.

Riided panin kappi pikkuse järgi, et ei peaks hiljem nuputama, mis võiks parajasti selga mahtuda. Enamiku riideid olen ostnud taaskasutusest, ainult paar üksikut hilpu on uued. Beebid kasvavad ju sellise hooga, et pooli asju ei jõua selga pannagi kui juba väikseks jäävad!

Jaanuaris tuleb baby shower, sest viimase aasta arst-residentidest ja nende kaaslastest on hetkel rasedad lausa neli. Ja kohe nii hästi ajastatult, et kõik neli titte sünnivad kahe kuu jooksul. Kuna me ka muidu omavahel tihedalt suhtleme, otsustasime, et tuleb ühine baby shower, muidu on igal nädalavahetusel uus pidu. Sealt saab ilmselt ka veel natuke riideid ja träni ja kui hiljem tundub, et miskit on ikka veel puudu, võin juba koos lapsega shoppama minna.

Ma olen teistelt emadelt kuulnud, et päris keeruline on last oma magamistoast välja saada kui ta seal olemisega juba ära on harjunud. Ja kuna külalistetoas, mis nüüd lapse toaks muutus, oli voodi nagunii olemas, otsustasin, et hakkangi hoopis seal magama ning kui laps on üksi jäämiseks piisavalt suur, kolin vaikselt meie tuppa tagasi. 

Esimestel nädalatel jääb Matt töölt koju ja kuna tõenäoliselt ei kalpsa ma kohe pärast sünnitust veel väga rõõmsalt ringi, saab tema öösiti last mähkida ja kussutada, mina lihtsalt lesin ja toidan. Seega ostsime meie toa jaoks sellise reisivoodi, millel on kõrgemale tõstetav beebiosa. Vaevalt me voodiga kuhugi reisima hakkame, aga seda saab hiljem "beebivanglana" kasutada kui ta juba ringi liigub ja endal on vaja korraks duši all ära käia või õhtusöök valmis teha.

Kui lapse tuppa kolin, saab Matt normaalselt magada ja mina ei pea öösel muretsema tulede põlema panemise või kolistamise pärast. See tähendab ka seda, et hommikul ei pea mina tema äratuskella kuulma, sest tal on igaks päevaks vähemalt kümme äratust (mõneminutiliste vahedega). Ja üles tuleb alles siis kui kell-raadio üürgama hakkab, telefoniäratused on lihtsalt eelsoojenduseks. Nii et meil on mõlemal kasud sees!

Paarisuhe

Istusime sõbrannadega Matt'i kliiniku jõulupeol vaiksemas nurgas ja rääkisime lastest. Jutt algas sellest, et kaks meist on (eel)viimast kuud rasedad, kolmandal kaks last käes ja rohkem ei taha. Nii et tema jõi mõnusat külma valget veini veidi härmas klaasist ja meie nats vesistasime. Ütles, et see on päris tore kui lapsed on juba nii suured, et saab nad kellegagi koju jätta ja vanemad võivad rahus pittu minna. Tema pojad on 3 ja 6.

Kaasrasedal on pooleteistaastane poeg. Küsis, et millal see hetk saabub kui kergemaks läheb? Lastega ema ütles, et umbes siis kui nad neljaseks saavad. 

Appi!

Siis liitus meiega üks arstidest, kelle erihuviks on igasugune psühholoogiline värk. Rääkis meile natuke teadusuuringutest. Uuringud pidavat näitama, et paarid on õnnelikud selle hetkeni, mil sünnib nende esimene laps. Pärast sündi kukuvad mõlema vanema õnne- ja rahulolutase kolinal alla... ja jäävad sinna umbes selle ajani, mil laps on viiene. VIIENE!

Sel ajal kui laps on 5-12 aastat vana, on vanemad jälle õnnelikud ja rahulolevad, aga hõisata veel ei tasu, sest kui laps saab 13 ja algab puberteet, kukub vanemate õnne- ja rahulolutase jälle alla. 

"Mõtlesin, et äkki on teil hea teada, et kui ongi vahepeal raske, siis asi ei ole sinus ega su kaaslases, vaid puhtas statistikas - peaaegu kõik paarid teevad need faasid läbi!"

Esimese lapsega on selles mõttes keeruline, et üldse ei kujuta ette, mida oodata. Raseduse osas läks minu meelest kõik vastupidiselt sellele, mida olin varem arvanud. Eeldasin, et see on füüsiliselt raske, aga et emotsionaalselt hõljun katkematult õnnepilvel. Tegelikult pole mul füüsilisele osale suurt midagi ette heita, samas kui emotsionaalselt olen täielik sitahäda. Lihtsalt ootan pikisilmi, et laps oleks käes, nad on minu meelest väljaspool kõhtu palju nunnumad kui sees.

Ja ikkagi nii tore kui ta näiteks liigutab - ma vahel istun õhtu otsa käed kõhu peal. Otsin talle riideid ja asju kokku, sätin kappi ja käin neid seal silitamas. Teen vahel vankriga tiiru mööda maja, sest see on maailma kõige ägedam vanker ja ma ei jõua ära oodata, et mul oleks juba kedagi sinna sisse panna. Unistan sellest, kuidas ta on lõpuks kõhust väljas, saan ta kaissu võtta ja ülepeakaela ära armuda. Rasedus tuleb selle nimel lihtsalt üle elada.

Omavaheliste suhete osas arvasin enne rasedaks jäämist, et need lähevad ilmselt halvemaks. Et hormoonid, emotsioonid - rasedad on ju täitsa hullud. Aga meil läksid pigem paremaks! Nii lahe on lapsevanemateks saada! Ma pole rasedana väga hulluks ka läinud õnneks. Kõik on suht sama, ma olen lihtsalt natuke rohkem paks.

Beebiea osas kardan kõige enam magamatust - ma olen väsinuna täiesti teine inimene. Ja ma ei ole elu sees üle kahe päeva järjest väsinud olnud! Ma lihtsalt ei jaksa kauem, sest kõik asjad hakkavad närvidele käima! Ja siis lähen ükspäev natuke varem magama ja ärkan hommikul igati rõõmsa ja rõõsana. Asi, mida beebi kõrvalt hästi teha ei saa.

Aga hei - ma panin kõikide muude asjade osas mööda, võib-olla eksin sellega ka?! Äkki saame nii mõnusa lapse, kes ainult sööb ja magab?

Ükspäev kurtsin Matt'ile, et mis siis kui me pärast lapse sündi ainult tülitsemegi, sest magamatus ja röökiv titt ja kõik on teistmoodi...? Hoiatasin ette, et ta ei tohi ühtegi sellist asja teha, mis mind närvi võiks ajada kui ma parajasti väsinud olen. Näiteks külmkapi ust liiga kaua lahti hoida. Tema naerab! Ei usu, et see asi nii hull on.

Äkki ei olegi? Ma väga loodan küll.

Beebid on ju nii nunnud muidu! Mu sõbrannal on praegu selline kuu aja vanune. Hirmus armas. Tahan ka!

Kanada jõulude eripärad

Kanadas on kingituste osas täielik ületarbimine! Igaüks teeb kõigile ja enamasti ikka rohkem kui ühe kingi, eriti pereringis. Samas, kas pole nii, et täiskasvanuna jõuad mingil hetkel punkti, kus kõik vajaminev on olemas ja maitse välja kujunenud, nii et iga suvaline asi enam rõõmu ei tee?

Matt'il on hästi tore isa, kes muuhulgas oskab väga hästi kingitusi teha. Ta nimelt küsib, mida sa täpselt tahad ja selle asja ka saad. Lihtne! Talle üldiselt meeldivad igasugused tehnikavidinad, inseneri asi. Nende maja on natuke nagu kosmoselaev, ma õppisin alles hiljuti ära, kuidas tulesid põlema panna, hahaa. 

Eelmisel aastal läks jõuludega selles mõttes hästi, et olime hiljuti uude koju kolinud ja mingid asjad/kodumasinad, mida detsembriks veel soetanud polnud, juhtusid meid kuuse all ootama. Sel aastal oli kah lihtne, saime hunniku beebikraami, mida nagunii vaja oli. Suuremad asjad olid eelnevalt kokku lepitud, väiksemaid lapikesi-tekikesi tuli üllatusena kaasa. Aga järgmiste jõuludega läheb raudselt käest ära, sest siis on meil LAPS! 

Matt'i parimal sõbral on neid kaks. Neil oli veel järgmisel päeval ka kuusealune kinke täis, ütlesid, et kõiki lapse asju ei viitsinud lahti teha. Laps kaotas juba peale kolmandat pakki huvi, kolmeteistkümnenda juures läks vanemate huvi ka kaduma... 

Sellise kvantiteedi juures kaob minu meelest saamisrõõm täiesti ära! Kõik tuleb enne kätte kui unistamagi jõuad hakata ja mänguasju on maast laeni. Miski pole enam oluline. 

Kanadas süüakse pidulik õhtusöök 24nda õhtul ja selleks on kas kalkun või ahjus küpsetatud sink. Kingid tehakse enamikes peredes lahti alles 25nda hommikul ja mingit lunastamist ei toimu. Keegi lihtsalt jagab järjest pakke laiali, et igaühel oleks kogu aeg midagi avada. Kui siinse kvantiteedi juures peaks iga kingi eest salmi ka lugema, läheks kolm päeva.

Aga kuna nad ise ei leia, et kinke liiga palju oleks, on paljudes peredes kombeks peale õhtusööki mängida Secret Santa't ja hommikul enne päris kinkide avamist jõulusokkidesse kaevuda.

- Secret Santa - igaüks toob ühe nimeta kingi (eelnevalt kokku lepitud vääringus) ja loos otsustab järjekorranumbri. Kui on sinu kord, valid kas kuuse alt kinnise paki või varastad kellegi teise kingi ära. Kellelt kink varastati, saab kuuse alt uue valida või omakorda kelleltki varastada. Iga kinki tohib varastada ainult ühe korra, teine omanik on lõplik omanik. Mida kaugemal järjekorras oled, seda parem valik, sest siis on enamik kinke juba lahti tehtud ja saad kelleltki Starbucks'i kinkekaardi või pudeli veini sisse vehkida, selle asemel, et riskida jõuluseepide komplekti või nelja pokaaliga. Tore mäng, aga täitsa huupi kinki tehes on ikka paganama raske midagi sellist leida, mis saajale rõõmu teeks.

- Jõulusokid - 25nda hommikul saab igaüks soki koos väiksema tilu-liluga. Matt'i peres on sellest osast õnneks loobutud, aga naabrid lasevad ikka täie rauaga. Jõulukampa kuuluvad ema-isa, nende kolm täiskasvanud last oma kaaslastega, kaks pojapoega ja paar üksikut peresõpra. Enamasti kuskil 12-13 inimest. Igaüks toob soki sisse panemiseks mingi väikse vidina. Igaühele! Sel korral istusin kõrval kui nad eelmisel õhtul neid sokke täitsid ja kuna ilmselgelt ei mahtunud 12-13 erinevat vidinat soki sisse ära, sai igaüks lisaks üle ääre ajavale sokile ka kinkekoti. Vidinad varieerusid maiustusest t-särgini, lastele muidugi mänguasju ka.

Aaahh, peaaegu oleks unustanud õhtusöögi käigus avatavad Christmas Crackers'id! Need on sellised torud, mida peab kahest otsast tõmbama, et paugu teeks. Siis tuleb üks ots ära ja sees on paberist kroon, väike lipik mingi nalja või mõistatusega ning väike odav nänn. Mõõdulint, vile, miniatuurne kingalusikas vms. Midagi sellist, mida keegi koju kaasa ei võta, kogu värk läheb hiljem otse prügisse. 

Mida põnevat teie sel aastal kingiks saite?

Kes vana asja meelde tuletab...

Vaatasime Matt'iga mingit filmi, kus kellelgi lõigati silm peast välja. Või noh, mis lõigati - mingi suvalise orgiga torgati. Hästi rõve oli. Aga muidu polnud üldse paha film!

Sellega seoses tuli mul meelde, et eesti keeles on ütlus "kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja!"

Fair enough... Ikka torkad ju silma välja, miks ei torka!

"Nahka üle kõrvade tõmbama" kõlab ka nats nagu mingi õudusfilmi stseen, kas pole? Ja ma ei tea, kuidas peaks "hambasse puhumine" naljategemisega seostuma, sest iga kord kui hambaarst selle väikese puhuriga läheneb, et näha, kas on auk või ei ole, lähen higiseks, sest kui on ja sinna puhuda, pole üldse naljakas!

"Võta jalad selga" kõlab ka nats nagu... kõigepealt peaks nad siis maha lõikama, eksole? Ja seejärel minema hakkama. Must huumor - näe, jalad on seljas, aga ilma ju ei kõnni! Höhöhööö...

...sest "sitast saia ei tee", teate küll!

Muuseas, ma tahaks näha seda idiooti, kes võttis tüki sitta ja üritas seda kohevaks valgeks saiaks vorpida. Huvitav, kaua läks, enne kui mõistis, et sitast tõesti saia ei tee?

Kriksadullid

Nägin unes, et mul oli mingi kott käes. Panin selle vasakule poole enda kõrvale voodisse. Ise keerasin koos kaisupadjaga paremale. Rasedana ei saa teistmoodi magada, padi peab põlvede vahel olema. Kui oskaks külili magada, saaks vist ilma ka, aga ma ei oska. Diivanil võin vabalt ilma padjata külitada, aga voodis keeran end automaatselt pigem natuke kõhu peale ja tegelikult ei ole väga kena lapse peal lamada. Tal ju isegi ruumi vähe. Padi teeb külili olemise nii palju talutavamaks, et püsin selles poosis terve öö.

Teid ju hullult huvitab, kuidas ma täpselt magan, onju?

Igatahes tuleb külge keerata nii, et padi tuleb kaasa. Aga vaadake - ma panin ju mingi koti vasakule... Mõni aeg hiljem hakkasin uuesti külge keerama ja kohe tekkis peas kiire arutelu, et oot, selle koti peaks nüüd kuskile mujale panema, sest muidu pole vasakul padja jaoks ruumi. Siis sain ise aru, et see oli unes. Ja ärkasin üles. Tobe põhjus ärkamiseks.

Ja ma täiega vihkan kui inimesed oma unenägusid ümber jutustavad. Nüüd olen ise samasugune!

Sirvisin hommikusöögi kõrvale Postimehe pealkirju ja mida ma näen: "Kriksadullide aeg Eesti koolis saab läbi". Aaaaaah kui hea sõna! Kriksadullid!

"Uus kirjatehnika peaks eriti hästi sobima käeliselt mitte kuigi osavatele lastele, kelle käekiri meenutab praegu kudumit". Hahaaaa!

Kooli ajal mind täiega häiris, et tähti pidi korrektselt kirjutama. Suur K ja suur G (eriti just suur G!) näevad ju täiesti naeruväärsed välja! Ja mulle ei meeldinud, et "p"-l pidi paun lahtiseks jääma.

Mul pole siiani käekiri päris välja arenenud. Kui viitsin ja tähelepanu pööran, suudan enam-vähem kenasti kirjutada, aga poenimekirjad on küll alati sellised nagu oleks vares räpaste jalgadega üle paberi jooksnud. Kusjuures Matt'il on väga ühtlane käekiri! Ma ükskord juba küsisin, et kuidas ta sellise käekirjaga üldse arstiks võeti?

Eriti meeldis mulle artiklit kokkuvõttev lõik: "Lähtuda tuleks põhimõttest, et loetav on kiri, millest teised aru saavad. Kui inimene saab oma mõtte teisele inimesele edastatud, siis need ongi õiged tähekujud". Elagu terve mõistus!

Valged jõulud. Jälle.

Esimesed siinsed aastad käisid kuidagi "õpiku järgi" - talvel sadas vihma ja kui eriti õnneks läks, tuli paariks päevaks ka väike lumekiht maha. Sel juhul jäi elu seisma, koolid pandi kinni, katastroofiolukord. Siin on vihmamets, inimesed ei ole lumega harjunud.

Eelmisel aastal oli täiesti hull, lumi tuli... ja jäi. Pea kaheks kuuks! Vahepeal sadas isegi juurde. Jube tüütu oli, keegi ju lumes sõita ei oska, linnal pole piisavalt sahkasid, et kõik tänavad puhtaks teha ja lumelabidad müüdi esimese päevaga läbi. Enne seda oli siin taolist lumehullust nähtud pea 20 aastat tagasi.

See talv on kuidagi eriti mõnus olnud. Paar nädalat sadas vihma ja sealt edasi paistis ainult päike. Ma olen kogu aeg ainult kampsunis käinud, pole jopet selga saanudki, mis siis, et detsember on. Kuni ükspäev ärkasin hommikul üles ja mida ma näen...

Ei. Või. Olla.

Siin ei pidanud ju lund sadama?!

Vähemalt on meil nüüd labidas. Otsisin siis selle välja ja veetsin kaks tundi lund rookides, et kanaaiani pääseks ja et autoga välja saaks ja... Õnneks olin just eelmisel päeval toidupoes ära käinud ega pidanud kuhugi sõitma. Matt'il oli ka puhtjuhuslikult vaba päev.

Kanad olid täiesti šokis. Istusid kuudis, välja ei tulnud. Söök ja jook on õues, aga kedagi ei huvita. Liiga hirmus! Täiesti meelest läinud, et eelmine talv mitu kuud selle valge olluse peal jalutasid! Aju on pisike, teate küll. Pühkisin neil trepi puhtaks, et võib-olla on siis julgem tulla. Aga ei olnud keegi nii vapper.

Täna juba teine lumine päev ja kanad endiselt kuudis peidus. Õues jälgi polnud, järelikult ei läinud kõht tühjaks. Mul hakkas juba natuke üle viskama, sest te ei kujuta ette kui palju üks kana situb! Ja kui nad kõik kaks päeva järjest ainult kuudis istuvad, siis...

Tõin reha, lükkasin prouad välja.

Paanika!

Lumi on nii õudne ju!

Aga kõhud olid vist ikka natuke tühjad ja kuna kuuti tagasi ei lubatud, mindi sööma. Pöörasin ringi, viisin reha kuuri... ja mida ma näen - õues pole mitte ühtegi kana! Kõik kuudis tagasi!